Nukuvabrik

Raamat: The Doll Factory by Elizabeth Macneal, tõlge Marge Paal (2019) Pegasus, RR, A

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/45303356-nukuvabrik

London. 1850. Hyde parki kerkib Suur näitus, ning keset ehituse pealtvaatajaid kohtuvad kaks inimest. Lootustandva kunstniku, Irise jaoks on see lihtsalt üks juhuslik kohtumine – unustatud hetk hiljem – kuid Silas, keda võlub kõik imelik ja ilus, on see kohtumine uue alguse märgiks.

Kui Irist palutakse olla prerafaeliitide vennaskonda kuuluva kunstniku Louis Frosti modell, nõustub ta tingimusel, et mees õpetab ka teda maalima. Ühtäkki avaneb maailm Iirise ees ning nüüd täidab tema maailma kunst ja armastus.

Kuid Silase mõtteid täidab vaid üks asi sellest ajast peale, kui ta Irist kohtas, ning tema kinnisidee muutub üha tumedamaks …

History, Mystery, Drama

Esiteks tahan ma tänada kirjastust Pegasus, et nad tõmbasid loosirattast välja just minu nime. Selle raamatu ilmumist on saatnud päris korralik eelreklaam. Kuigi on tegu debüütromaaniga, on seda ette juba kiidetud päris paljudes kanalites ja Pegasus tõmbas raamatu ilmumisele ka päris head tähelepanu sellega, et nad kutsusid lugejaid valima, kumb kaanekujundus neile rohkem meeldib. Kuid minu nimi oli Lugemise väljakutses toimunud loosimise sõelumiskübaras. Seega tänan Pegasust veel kord!

Aga nüüd ka raamatust. Minu jaoks oli see segu paar aastat tagasi loetud raamatust Ophelia’s Muse ja Parfüüm: ühe mõrva lugu. Ophelia’s Muse oli samuti prerafaeliitide vennaskonnast – täpsemalt Dante Rossettist ja Lizzie Siddalist, ning Parfüüm oli ekstsentriku kinnisideest. Ja siis lisage juurde kõik need Hollywoodi politseisarjad, kus lahendatakse sarimõrvarite juhtumeid. Kui te vaatate Victoria telesarja, siis tema lugu on ka just sinna jõudnud, kus Albert ehitab oma Kristallpaleed, seega on ka sellest natuke selles raamatus. Et siis, minu jaoks oli see üks suur segu teistest lugudest, noh tegelikult, kui olete lugenud sõnaraamatut, siis kõik muu on juba plagiaat :).

Olen taas raamatust kõrvale kaldunud, aga põhjus on ilmselt selles, et see polnud kohe üldse mitte minu raamat. Kahjuks. Ma nii tahtsin, et see raamat mulle meeldiks, kuid kahjuks ei suutnud ta mind köita. Kuigi on tõsi, et mulle üldiselt meeldivad sellised lood, kus ma taban pahari üsna varakult ja ülejäänud raamatu naudin loo arengut, kuid selles loos puudus see miski, mis oleks põnevust pakkunud. Pigem oli lugu liialt etteaimatav, liialt ideaalne, liialt … mingimääral nagu prerafaeliitide maalidki – ilusad ja tõepärased, kuid liialt ilusad, idealistlikud ja punapäid ülistavad. Olles lugenud Lizzie lugu ja näinud Effie Gray filmi, ootasin ma sellest loost midagi enamat, kuid seda õige tunne ei tekkinudki.

Iris ja tema kaksikõde Rose on nagu tüüpilised kaksikud, kes ei saa teineteiseta, kuid samas peab üks neist ikka olema see kuri kaksik. Loomulikult peab Irisel olema „üllatav“ sidekick Albie, kes aitab Irist ning on seotud ka Silasega. Silas peab loomulikult olema psühhopaat, kes esialgu väliselt võib paista väärika veidruste ärimehena, kuid sisemiselt on tegu äärmiselt haige inimesega. Ning Irise kangelane ja päästja, kunstnik Louis peab ju olema nagu üks kunstnik ikka, libekeelne, abielus ja igati toetav ning kuud ja tähti kokku lubav, kuid lõpuks ikkagi armastav. Nende lugu liigub liialt sujuvalt, liialt ilusalt – saate aru küll, mida ma mõtlen, kõik jookseb nagu rööbastel, Iris on oma kunstnikuunistustega edukas, Rose on oma kadedusega õel, Albie on kahetsev abistaja, Silase hullus üha süveneb ja Louis on üllatavalt kombekas kaitsja. Loo algusest saati valmistatakse lugejaid ette kõige õudsemaks ja kui see lõpuks kätte jõuab, siis …

Nagu ma juba ütlesin, ma nii väga tahtsin, et see raamat oleks mulle meeldinud, kuid kahjuks ei olnud see minu raamat.

Leegitsev rist. 2. raamat

Raamat: The Fiery Cross (Outlander #5) by Diana Gabaldon, tõlge Krista Suits (2001, 2019) Varrak, RR, A

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/44528195-leegitsev-rist-v-ramaalase-sarja-v-osa-2-raamat

Ajal, kui iseseisvussõjani jääb veel kõigest paar aastat, tabavad Põhja-Ameerika kolooniaid selle ajaloolise vapustuse esimesed eeltõuked, mistõttu Jamie Fraser kutsutakse rahvaväesalga eesotsas suruma maha Põhja-Carolinas puhkenud ülestõusu ja seega seadma oma elu ohtu, kaitstes kuningat, kelle peab hiljem – nagu ta teab – reetma.

Diana Gabaldoni „Leegitseva risti” teises raamatus sõlmitakse kokku mitu varasemat süžeeliini ning arutletakse, mil määral on üksikisikul võimalik ajaloo kulgu muuta. Otsekui selle väljaselgitamiseks lasevad loodusjõud ja vaenlased Fraserimäe asukatele osaks saada rohkeid ohte ja ränki katsumusi. Lugeja jälgib hinge kinni pidades, kuidas kujunevad peategelaste saatused.

Drama, Time Travel, Romance, War

Nüüd kui pulmad on möödas, peab Jamie täitma oma lubaduse ja viima oma salga mässajate vastu. Sügaval sisimas loodab ta endiselt, et äkki saab lahingu ka ära hoida, kui juhtidega saab räägitud, seega saadab ta Rogeri mässajate juurde. Noh, põhimõtteliselt polnud see ju paha mõte, kui mässajatel oleks olnud juht ja kui Roger poleks sattunud vale inimese otsa ja suudelnud vale naist ja lahing poleks ikkagi toimunud ja võitjad poleks tahtnud teiste hirmutamiseks „juhte“ üles puua …

Õnne peab ju neil olema, sest see pole GOT, kus võtmetegelased võimalikult ruttu ja võimalikult veriselt kõrvaldatakse :). Seega liigub Fraserimäe seltskond peagi tagasi koju ja alustavad oma rahulikku, tööd täis elu. Kuid meie rahulik ja nende rahulik pole sama ning tööga käivad alati kaasas oma ohud.

See osa raamatust on äärmiselt intensiivne ja samas ka hästi rahulik. Siin on närvesöövat ootamist ja jalustrabavaid üllatusi. Gabaldon kohe oskab oma lugejaid raamatu juures hoida, isegi siis, kui ta kirjeldab igapäevast rahuliku elu Fraserimäel. Tema raamatuid tuleb alati tähelepanelikult lugeda, sest kunagi ei tea, milline tunduvalt juhuslik „möödakäija“ võib järgmises raamatus tähtsat rolli mängida ja milline juba tuntud tegelane võib end täiesti uuest küljest näidata ja kuna mõni „kadunud“ tegelane võib kriitilisel hetkel jälle välja ilmuda.

Ma mäletan kui ma seda raamatut esimest korda lugesin – ümber minu toimus asutuse suvepäevade tants ja trall – ja kuidas ma jõudsin selle „tähtsa“ hetkeni … hing jäi kinni ja huulil oli vaid üks nimi :). Ja nii ma siis lugesin uuesti ja ootasin ja ootasin ja lõpuks olin ma taas selle hetke juures. Ma ei mäletanud üldse, et see nii raamatu lõppu jäi, aga eks see tulene ka sellest, et esimest korda lugesin ma e-raamatut ja seal ei adugi ju nii hästi seda, mitu lehte veel lõpuni jääb. Ja kuigi ma olin seda raamatut juba korra lugenud, olin ma siiski mõningad asjad ära unustanud ja kuna ma tean, mis edasi tuleb, siis oskasin ma ka märgata asju, mida ma esimesel lugemisel tähele ei osanud panna.

Gabaldoni raamatuid on alati hea lugeda ja nüüd jääb vaid oodata, kas ennem ilmub uus tõlge või saab uus hooaeg valmis.