Catch-22

Raamat: Catch-22 by Joseph Heller (1961) 
Hinne: B+
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/168668.Catch_22 
Loo tegevus toimub II maailmasõja päevil, aastatel 1942-1944. Loos jälgitakse kapten John Yossariani elu U.S. õhuvägede B-25 pommitajana. Enamus sündmusi toimub väljamõeldud 256. üksuse baasis, mis asub Pianosa saarel, Vahemeres, Itaaliast läänepool. Loos räägitakse Yossariani ja teiste õhuväelaste kogemustest, kui nad püüavad selget mõistust säilitada täites kõrgemaltpoolt tulnud käsklusi lootuses, et nad saavad peale ülesannete täitmist koju naasta. 
War, Humor, History,
 

 Kui te vaatate ükskõik millist ingliskeelset nimekirja raamatutest, mida peaks elu jooksul lugema, olgu need siis top 10, 50 või 100, siis on seal alati sees ka Catch-22. Eelmine aasta lisandus see nimi ka peatselt ekraanidele jõudvate raamatute hulka. Kuna samanimelises seriaalis löövad kaasa ka George Clooney ja Hugh Leurie, siis tahtsin ma seda näha ja vaadatud ta saigi, mõtlesin et vaatan õhtul ära ühe osa ja siis oli kell viis hommikul ja kõik osad olid vaadatud :). Aga aitab küll seriaalist hetkel. 

See raamat, mis kuulduste järgi peaks tõlgituna ilmuma ka käesoleva aasta sügisel, on üks eriline raamat. Siin on huumorit, on draamat, absurdsust, tõsist, mõtlemapanevat ja masendavat, vihaleajavat ja inspireerivat. Minu jaoks sobib see raamat suurepärasel kahe teise „sõja“ romaani vahele, Šveiki ja Mehed, kes jõllitavad kitsesid vahel – Šveik on I ilmasõda, Catch-22 II ilmasõda ja Mehed, kes jõllitavad kitsesid on Lahesõda. Siin on sõjaväe reeglistiku ja sõjaväelaste auahnuse jaburust, pidevalt eluohtlikes situatsioonides olevate meeste balansseerimist hullumeelsuse ja selge mõistuse vahel ja seda kuidas sõda muudab inimese moraalitunnet ja kuidas kaovad piirid, mida tsiviilelus inimestele on seadnud ühiskondlikud tavad.

See raamat on täis sõnamänge ja verbaalset düsenteeriat ja lõputuid kordusi. Ning see catch-22 või suupärasem lõks-22 on põhimõtteliselt nokk kinni, saba lahti, nokk lahti, saba kinni. 

Ja nüüd veel natuke sarjast. Kui raamatus toimuvad sündmused suvalises järjekorras, ühes peatükis võib vabalt olla juttu sündmustest mis on aastase vahega (ja sellest ajahüppest saab aru alles siis kui oled raamatut edasi lugenud), siis sarjas on püütud asjad panna ikkagi loogilisse järjekorda, alustades kolonel Scheisskopf (kunagi kutsusin ma oma kassi samasuguse hellitusnimega :), küll maakeelse versiooniga) rividrilli hullusega ning lõpetades Yossariani viimase hullumisega. Tõsi, mõningad asjad on välja jäetud ja mõned asjad on juurde pandud, mõned tegelased on kokku kirjutatud ja mõned on välja jäetud. Aga see ei tee sarja sugugi mitte halvaks, pigem on sedasi lugu kergem jälgida. Sari keskendub ka rohkem loo koomilisele poolele, siin pole nii palju sõja tekitatud masendust ja meestel tekkivat depressiooni ning alati paistab päike sel väiksel Itaalia saarel, kuigi raamatus on palju vihmaseid ilmasid, kui nad lendama ei saa minna.

Raamat on suurepärane ning sari on võrratu, kuna annab raamatule palju juurde. Mina vaatasin sarja enne raamatut, seega teadsin mida oodata ja kõik mida ootasin, oli ka raamatus olemas.

Eesti ravimtaimed

Raamat: Eesti ravimtaimed by Mikk Sarv, Kristel Vilbaste, Ain Raal (2018) Varrak, RR, A

Hinne: A

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/43560579-eesti-ravimtaimed 

Selles raamatus on kirjas 80 Eesti armastatuima ravimtaime lood. Saame nende kõigiga põhjalikult tuttavaks: kuidas taime ära tunda, mis nimetusi ta kannab ning kuidas rahvas teda kasutanud on. Paljud raviretseptid on õige vanad. Põhjalikult on tutvustatud iga taime nüüdisaegset tõenduspõhist kasutusviisi, droogi keemilist koostist ja toimeid, säilitusaega ja -viisi.

Tarvitamisõpetused tuginevad uusimatele teadusuuringutele ning lähtuvad iga taime kasutamisega seotud ohtudest, kusjuures on silmas peetud ka toimet, mis avaldub, kui konkreetset taime kasutatakse koos ravimitega.

Teos on omamoodi jätkuks J. Tammeoru, O. Koogi ja G. Vilbaste viies trükis ilmunud ülimenukale raamatule „Eesti NSV ravimtaimed”, kuid sisaldab täiesti uudset infot. Köide on illustreeritud Helje Eelma loodud originaalsete värviliste taimepiltidega.

Practical

Iga kord kui ma olen lugenud raamatuid, kus peategelane on ravimtaimedega tuttav, segab neid oskuslikult mikstuurideks, keedab kosutavaks teeks, tambib peeneks tervendavaks mähiseks (a la Claire Fraser Võõramaalase sarjast) kihvatab miski minu sisemuses, et ma tahaks ka teada ja osata. Tõsi, kosutavat teed saab minna apteegist osta, kuid hea oleks ju teada, mida veel saab teha näiteks naistepunaga või vaarikavarrega või paiselehega või paljude teiste taimedega, mida meie metsadest ja niitudelt leida võib.

Müügil on mitmeid raamatuid, kus räägitakse ravimtaimedest, kuid tõlkeraamatud on keskendunud taimedele mida leiab autori kodukohas ja seal räägitakse taimedest üldiselt ja natuke sellest milleks need taimed võiks kasulikud olla, kuid täpsem info puudub. Pole ka infot korje ja hoiustamise kohta. Seega on need olnud ilusad värvilised pildiraamatud, kuid nende abil ravitsejaks ei saaks.

Eesti Ravimtaimed on just see raamat, millest ma olen puudust tundnud, sest siin on info taime kohta, tema korje ja hoidistamise kohta ning ka võimalike raviomaduste ja kasutamise kohta. Pildid pole juures klantsid, aga on täpselt sellised, mille abil on kerge taime looduses ära tunda. See pole raamat, mida loed ühe raksuga algusest lõpuni, see on raamat, mida loed võib-olla iga päev natuke, märgid ära kasulikumad või siis kodukoha ümbruse taimed ja siis kui vaja on, võtad riiulist ja loed jälle. Selline kokaraamatu moodi raamat, mida õpid tundma vähehaaval ja vajadusel loed ühe uuesti üle. Just selline raamat, mida Claire oma arstipaunas oleks kandnud. :)

59 Memory Lane

Raamat: 59 Memory Lane by Celia Anderson (2019)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/43562226-59-memory-lane

May Rosevere on elanud kõrge vanuseni – sada kümme – tänu sellele, et ta sööb iga hommiku kaks võiga röstsaia, õhtul võtab klaasikese (või kaks) šerrit, ning teda ümbritseb puhas Korni õhk – või vähemalt nii ta kõigile räägib.

Kuid May’l on saladus. Saladus mille jälile pole veel keegi saanud, isegi mitte ta varalahkunud abikaasa Charles.

Mälestustest pakatav ammuunustatud kirjapakk ja mitte just kõige sõbralikum naaber Julia võivad May saladuse päevavalgele tuua …

Drama, Romance, Paranormal

Mälestuste tee 59 oli üks imelik lugu. „Peategelane“ May on omamoodi energia/mälestuste vampiir, kes on 110 aastat rahumeelselt teiste mälestustest energiat kogunud ja tema eesmärk on 111 täis saada, kuid siis vaid paar kuud enne sünnipäeva tekib tal järsku südametunnistus. Lisaks Mayle elavad Mälestuste teel ka Julia, kes on hiljuti matnud oma abikaasa Doni; meistrimees Andy, koos oma tütre Tamsiniga, Tamsini ema ja Andy abikaasa suri varsti pärast sünnitust ja siis tuleb sinna veel ka Julia pojatütar Emily ja iga hommiku jalutab mööda randa oma koertega restoraniomanik Tristam. Need on kõige tähtsamad tegelased.

Lugu algabki siis kui May mõtiskleb, kui palju tal veel 111-ni jäänud on ja kuidas ta selleks puuduoleva energia saaks. Andy tuleb May juurde taas pisitöid tegema koos Tamsiniga ja mainib nagu muuseas, et Julia on hakanud koristama Doni asju ja leidnud terve kasti täie vanu kirju, mis on Donile tema paljude õdede ja venna poolt saadetud. Samal ajal tuleb ka Mayle küla asjataja Ida ja teeb talle ettepaneku olla Juliale abiks ja seltsiliseks, nüüd kui Julia on üksi, kuid enne on Ida käinud Julia juures ja tutvustanud talle küla uut ettevõtmist, kus küla „nooremad“ eakad hoolitsevad küla vanemate „eakate“ eest ja Julia võiks ju hoolitseda May eest, kuna nad elavad üle tänava.

Ühesõnaga, Andy tuleb lagedale ideega et Julia võiks kirjadest raamatu kirjutada, May pakub end appi ja seega saab küüned taha Julia kirjadele, kuid samas kirjutab Andy Emilyle, et tema arust ta vanaema ei ole päris terve ja oma mõistuse juures. Seega tuleb Emily New Yorgist tagasi Pengellysse. Enne kui Emily New Yorgist lahkub lõpetab ta oma afääri abielus kirjaniku Maxiga.

Ja siis kui nad kõik on koos selles väikses mereäärses Pengelly külakeses juhtub üks üllatav asi teise järel just täpselt sellel õigel hetkel, et saaks lugu ikka selle arvatava õnneliku lõpu poole lükata. Üks saladus ilmub lagedale teise järel ja lahendusi peab kas lugeja ridade vahelt otsima või siis raamatu lõpuni ootama ning nii mõnigi neist jääbki müsteeriumiks.

See polnud ju halb lugu, lihtsalt sündmusi on liiga palju ja asjad ei toimu loomulikult, sujuvalt, liialt oli tunda kirjaniku tujukat kätt, kes muutis loo suunda täpselt sellel hetkel, kui tal see uus „lahendus“ pähe tuli.