The Heretic’s Apprentice

Raamat: The Heretic’s Apprentice (Chronicles of Brother Cadfael #16) by Ellis Peters (1989)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/23270410-the-heretic-s-apprentice

Ketserluse ja mõrva süüdistusi muudab segaseks salapärase aardekirstu sisu.

 

1143 aasta suvel, saabub Lythwoodi William Püha Peetri benediktiini kloostrisse, kuid see pole rõõmus sündmus – ta on oma ristiretkelt tagasi jõudnud kirstus. Williami keha on saatmas tema noor teener Elave, kelle eesmärgiks on oma peremehele kloostrisse viimane puhkepaik saada, kuigi Williamit on kunagi tema ketserlike vaadete pärast korrale kutsutud.

See raske ülesanne korda saadud, avaldab Elave purjus päi ka oma ketserlikud vaated, ning teda ähvardab ränk karistus. Kui sellel järgneb veel ka julm veretöö, koputab šerif Hugh Beringar vend Cadfaeli õlale, et abi saada. Lahtirulluv saladus läheb üha sügavamale tänu aardekirstule, mille William oli Elave hoole alla jätnud.

Mystery, Crime, Medival

Ketseri õpipoiss oli üks väga huvitav lugemine. See pole puhtalt kriminaalromaan, mis toimub keskajal. Tegelikult on suurem osa sellest loost siiski arutelu usklike vaadete üle.

Kui Elave koos Williami kehaga kloostrisse jõuab, on pühad vennad koheselt nõus nende kloostris viimse puhkepaiga leidma, kuid külas olev kirikupea, ei ole sellega nõus. Tema ei tea Williamit, tema ei tea tema annetustest kloostrile, tema kuuleb vaid sõna ketserlus ja nüüd nõuab ta tõestust, et koht on ikka välja teenitud.

Kui selle vaidlusega on ühele poole jõutud, viib Elave Williami kasutütrele, Fortunatale, aardekirstu, mille William jättis tüdrukule kaasavaraks. Matustele järgnevate peiede ajal räägib Elave Williami vaadetest ja oma vaadetest ja tõekspidamistest ja Lythwoodi teised alluvad jätavad ta jutu hoolikalt meelde, kuna üks neist kardab, et Elave on tulnud oma kunagist tööd tagasi tahtma ja teine on Fortunata vastu huvi hakanud äratama, kuna nüüd on ju tüdrukul kaasavara.

Järgmisel hommikul kiirustavad alandlikud kodakondsed kloostrisse ja räägivad, millist patust juttu Elave eile rääkis. Kloostriülem lubab asja uurida ja laseb Elave esialgu vabaks, kuid külas olev kirikupea saab asjast teistmoodi aru, ning kui Elave on kloostri müüride vahelt välja läinud, et Fortunataga rääkida, saadetakse talle järele sõdurid. Nad ei saa teda kätte ning Elave peidab end metsas, kuniks kell rahvast õhtusele palvele kutsuma hakkab ja ta saab koos rahvaga kloostrisse siseneda.

Kloostris sees seab ta sammud kloostriülema juurde, kui enne veel peavad sõdurid ta kinni ning peksavad ta vaeseomaks. Järgmisel hommikul aga leiab vend Cadfael ühe süüdistaja surnukeha kloostri lähedalt jõest.

Kas Elave on ta tapnud, kuna mees teda süüdistas, kas teine süüdistaja on ta tapnud, kuna mees oli tahtnud oma süüdistuse tagasi võtta, kui kuulis, et Elave ei soovigi tema töökohta, või oli siin mängus hoopis kellegi teise käsi, hoopis teisel põhjusel, mida keegi nähagi ei oska. Ning kui siis avatakse Fortunatale saadetud aardekirst … lugu läheb üha segasemaks ning kõik esialgsed teooriad ei sobitu enam teada olevate faktidega.

See oli huvitav lugemine, just selle pärast, et see polnud lihtsalt kriminaalne põnevik. Siin oli ka huvitav religioosne külg, kuidas meie jaoks nii loomulik arusaam usust võis kunagi tähendada ketseriks tembeldamist.