2020

Artemiz's 2020 book montage

Lume ja tuha hingus
King nr 39
Jagatud saladused
Mina, Meg ja meie klass
Meie uues kodus kummitab
Ekraani taga
Soovipuu
Pärlipüüdja. Legend silmaterast
Kriiksujad
Peaaegu täielik halvimate õudusunenägude nimekiri
Üks väike valge tuvi
Koletis öös
Draakoni ärkamine
Kui sõnadest jääb puudu
Lumeõde
Tüdruk, kes tahtis päästa raamatud
Sõnad sügavas sinises
Hurda graal
The Heretics Apprentice
Edward Tulane’i imetabane teekond


Artemiz's favorite books »

teisipäev, 11. veebruar 2020

Hurda graal


Raamat: Hurda graal by Henri Zeigo (2019) RR
Hinne: D
Hommik bussipeatuses. Kooliminejad, tööleminejad, niisama ootajad...Sofia saab tundmatult naiselt kingituse - hõbedase uuri. Mõistagi pole see tavaline kell. Varsti selgub, et see pole ka tavaline hommik - Sofia klassile tundi andma ilmub noor asendusõpetaja Andres. Kaks mõttekaaslast. Üks võluvõimetega uur. Seiklus algab. Kell viib Andrese ja Sofia tänasest Tartust ühte teise sama nimega linna, kus toimetavad Jakob Hurt, ahjualused, koerakoonlased, näkid, korporandid ja mõisnikud, imekaunis Lilla Daam, üks pöörane kunstnik ning palju muud rahvast. Peagi tärkab seal ka armastus. "Hurda graal" on haarav ja seikluslik romaan - ühelt poolt mudelisse mittesobituva tüdruku eneseotsingu lugu ning teisalt rännak mütoloogilistest olenditest tulvil ettearvamatus suunas kihutavas fantaasiamaailmas.
Adventure, YA, Parody

Kuidas seda raamatut siis iseloomustada? See oleks nagu paroodia kõiksugustest ajaloolistest põnevusromaanidest, mille tegevus toimub Tartus (teate küll millisele menuautorile ma vihjan :)). Kuid samas meenutab see lühijutustus mulle ka väga seda, kuidas kunagi kooli ajal sai lugusid kirjutatud koos kogu klassiga – jutus pidid kindlasti olema mingid sõnad või tegelased, igaüks kirjutas mingi lõigu, siis jättis viimase lause nähtavale ja keeras enda kirjutatu kokku. Pärast oli lõbus kõik koos lugeda, milline jaburdus kokku tuli.

Vot see lugu on umbes samasugune – siin on tagurpidi Tartu ja siis on veel ka paralleel tagurpidi Tartu. Peategelased on põhikoolis käiv kuueteist aastane (hmm, enamasti käivad kuueteistaastased juba gümnaasiumis), kes elab Tammelinnas aga koolis käib millegi pärast Annelinnas. Ja Tammelinn asub Riiamäe tipus ning Emajõgi on piisavalt kõrge, et selle pinnale saab lutsu visata, ning meeskorporandid kannavad naiste korporatsiooni värve :). Tartlasena on seda lugu väga raske lugeda, kuid eks seda tuleb võtta samamoodi nagu filme Tartust – see on filmimaagia, et Maariamõisa haigla on Emajõe kaldal :D.

Ja see lugu selles paralleelmaailma tagurpidi Tarus on just täpselt nii, nagu ma ennem mainisin, et teatud nimed oli vaja mainida, teatud sõnad oli vaja muu jutu sisse segada andes neile hoopis teise tähenduse kui me oleme harjunud ning aegajalt hüppas lugu ühest nurgast teise ilma erilise loogilise põhjuseta, kui mitte arvestada autori loomingulist vabadust. Mõnes mõttes oli lugu põnev, kuid teises mõttes oli tõsiselt halb lugeda.

Jabur lugu, imelik keelekasutus, vanade mütoloogiliste olevuste ootamatu tutvustus. Ma isegi ei oska täpselt seda raamatut paigutada, kas see on ajalooline põnevusromaan või kooli almanahhis ilmunud lühiloo uus ja pikem versioon.

Loetav, kui mitte minu raamat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar