Vabadus ei kao, isegi kui ollakse näljas?
1860. aastatel valitseb Soomes nälg. Taunitava kooselu pärast vanglakaristust kandnud Brita Caisa Seipajærvi ja Mikkel Aska on Norra ametivõimude eest üle piiri Soome põgenenud ning end koos kahe väikese tütrega Iijærvi kaldale mätasonni sisse seadnud. Muidu nii võimekas Mikko ei ole aga valmis eluks karmis tundrus. Ta ei oska püüniseid õigesti seada. Brita Caisa lõikab puudelt koort ja küpsetab männimähaleiba. Perel jääb toitu üha napimaks. Nälg teeb midagi nii südame, mõistuse kui ka kehaga. Vabaduse mõiste kipub tasapisi hägustuma. Brita Caisa eest salajas pöördub Mikko noore šamaanitari Ison Antin Anna poole, kelle üleloomulikud võimed hakkavad nende elu mitmel tasandil mõjutama.
Drama, History
Triloogia viimane osa on raskem ja tumedam kui esimesed kaks osa olid. Esimestes raamatutes oli Brita ja tema poiste elu raske, kuid neil oli alati süüa, neil oli alati, kus elada. Isegi kui Brita pidi vangi minema ja ta vanem poeg tast lahti ütles, oli tal siiski koht kuhu minna, võimalus uuesti jalad alla saada. Kuid need viimased aastad …
Kahe väikese lapsega tundras ajal kui loodus on peapeale pööratud, kui suve asemel on lõputu vihmasadu ja talv saabub enne kui sügis … toitu pole kuskil ja ellujäämiseks tuleb süüa ka söödamatuid asju.
See viimane raamat on julmalt reaalne ning segadusse ajavalt unenäoline. Kas see on siis Brita olemus või nälja nägemus, kuid nad pole kunagi päris neljakesi. Kui nad valiks lõpuni neljakesi jäämise, siis nad kaoksid tundrasse igaveseks, kui nad aga valivad elu, siis neid lahutatakse.
Ilusalt luuleline, valusalt julm lugu armastusest, mis ei saa kesta, kuna ühiskond ei luba seda ja loodus on just siis kõigi elusolendite vastu.
Triloogia, mida lugedes tõmmatakse sind kogu hingega kaasa ja lõpetades soovid, et lugu ei lõppeks veel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar