The Polaris Whisper

Raamat:  The Polaris Whisper by Kenneth Gregory (2013

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/18298164-the-polaris-whisper

On pimedad ajad. Juba aastakümneid on Must Hakon, kardetuim üheksanda sajandi Norra vanem, juhtinud veriseid ja julmi reide Euroopasse, ning valitsenud ümbritsevaid meresid. Kuid on ja lootuse aeg.

Põhjala külmunud tühermaal otsib Vidar Valguse eeskoda. Üksi, külmetav ning väsinud, kuid ta jätkab läbi lõputu talve lootuses lõpuks oma otsing lõpuni viia, et ta võiks taas naasta elu juurde, mille ta on selja taha jätnud, ning Niclausi, oma poja juurde, kelle ta oli sunnitud hülgama. Sest Niclausi ootab ees suurem tulevik – tulevik mida on ennustanud Cado, mõistatuslik Lühike Kõndija – ja Vidar on vaid üks osa poisi elust. Cado on Niclause kaitseks leidnud kaitsjaid igast ilmakaarest mehi kelle maailmad on ühendatud vaid õhkõrnade sidemetega.

Kuid Niclaus saab vanemaks ja maailmad tema ümber hakkavad muutuma. Kas Vidar ja Cado peavad tegema uskumatuid ohverdusi, et kaitsta neid keda nad armastavad?

Fantasy, Adventure

Täiesti ette planeerimata (sest raamatut tutvustuses ei ole ühtki vihjet selle kohta) sattusin ma seda raamatut lugema täiesti õigel ajal :), sest kuna siis veel kui jõulu ajal on hea lugeda ühte võimaliku legendi/täiskasvanute muinasjuttu selle punase kuue ja särava ninaga põhjapõdrast lemmikloomaga tegelase saamisloost. Tõsiselt, raamatu lõpus sain ma tänu sellele päris südamest naerda.

Kuid raamat ise – see oleks olnud nagu segu Darren Shanni raamatutest Trials of Death (Cirque Du Freak) ja Palace ofthe Damned (The Saga of Larten Crepsely) ning M.D. Lachlani Wolfsangel. Ja siis üks osa sellest loos meenutab ka väga filmi The Secter of Kells.

Vidal on üksik uitaja, kellel on ülesanne leida üksilult saarelt kaugelt põhjast valguse eeskoda. Laeva kaptenile, kes teda igal suvel sinna saarele viib, on mitmed reisid Cado poolt juba aastaid tagasi ette makstud. Talvel elab Vidal väikses Norra külas, hoolitseb ühe lese ja tema kolme tütre eest ning vaatab kõrvalt kuidas tema parim sõber kasvatab tema poega. Seda siis kuni noor Niclaus teeb Vidaliga lepingu, et sel ajal kui Vidal ära on, hoolitseb Niclaus lese eest ja kui Vidal on kohal treenib ta poissi teda ees ootavateks katseteks.

Tomase lugu algab mõnedkümmned aastad varem väikses Iiri kloostris, kui ta esimest korda kohtub selle salapärase Cadoga. Tomas on kloostri kirjutaja, kelle ülesandeks on kirjutada ja illustreerida osa piiblist. Cado ei taha suhelda temaga esialgu, kuid siis hakkavad nad iganädalaselt kohtuma ja siis palub Cado tal tema jaoks raamatut kirjutada, et saaks kirja nende, Lühikeste Kõndijate lugu, enne kui on liiga hilja.

Lugu tuuakse lugejateni läbisegi, kord jälgides Niclause või Vidali tegemisi ning siis minnakse taas tagasi Tomase juurde, liikudes tasapisi tuleviku sündmustele järele.

Lõpuks on Vidal leidnud selle, mida ta on aastaid otsinud, Niclaus on piisavalt vana, et osaleda tulevase külavanema katsetel ning Tomase ja Cado lugu on seletanud Vidali ja Niclause tausta.

Need põimuvad ja üha kiiremini liikuvat lood haaravad lugeja endaga kaasa ning lõpus on lausa kahju, et polegi järge võimalik lugeda, sest kuigi lugu lõppeb nagu võiks tulla ka järg, pole siiani järjest veel mingit märki.

The Mysteries of Udolpho

Raamat:  The Mysteries of Udolpho by Ann Radcliffe (1794) (ManyBooks)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/93134.The_Mysteries_of_Udolpho

Udolpho saladused viisid Gootilised romaanid täiesti uuele tasemele ning andsid paljudele järgijatele inspiratsiooni. Radcliffe maalib oma kangelanna sügavaimad mõtted, loob hirmutava atrmosfääri ning kaasakiskuva loo, mis haarab enda kütkesse ka tänapäevased lugejad. Udolpho saladused on lugu orvuks jäänud Emily St. Aubertist, kes viiakse kaugele mehest, keda ta armastab, ning pannakse elama keskaegsesse kindlusesse, mille omanikuks on ta tädi uus mees, Montoni. Selles kindluses peab ta hakkama saama ebameeldiva kosilasega, Montoni ähvardusega ning hoogsate ettekujutuste ning hirmudega, mis kõik ähvardavad temast parimat võtta.

Romance, Horror, Mystery

2016 aasta lugemise väljakutses on teema nr. 16. Raamat millest on juttu teises raamatus ja teema nr. 50. Legendaarne raamat - kultusteos. Kui ma neid teemasid nägin meenus mulle kohe üks raamat, mida ma olen juba aastaid plaaninud lugeda. Udolpho saladused on Jane Austeni Northanger Abbey raamatus vägagi mõjusal kohal ja ma olen alati tahtnud teada, mis on selles raamatus nii kaasakiskuvat ja põnevat. Seega, mis sest et alles aasta lõpus, kuid lõpuks jõudsin ma selle raamatu lugemiseni. Kuigi Goodreads annab sellele raamatule enamasti 600-700 lk, oli minu Kindle lugeris küll seda raamatut üle 1100 lehekülje ja seega oli see üks pikk lugemine ja aeglane lugemine. See raamat ilmus esialgu neljas köites kuid nüüd on ta üheks raamatuks kokku pandud.

Alustagem siis algusest. Ma tahan ära märkida, et kogu esimene köide oli minu jaoks kui sissejuhatus, sest nende paarisaja lehe jooksul tutvustatakse lugejale loo kangelannat, Emilyt, tema suhteid tema vanematega, kuidas nad ta kaotab, kuidas ta kohtub isaga reisil olles Valancourtiga, puhkusel oleva sõduriga, kellega nad mingi aeg koos reisivad ja kes Emilys õrnu tundeid äratab. Selle osa lõpuks on Emilyst saanud orb, kes läheb peale isa matmist tagasi kodulinna ja sealt edasi tädi juurde. Ja kogu selle osa jooksul ei saanud ma ikkagi mingit infot, kes või mis on Udolpho.

Teine osa on juba palju seikluslikum. Emily kohtus juba eelmise osa lõpus uuest Valancourtiga ja selles osas nad peaaegu isegi abielluvad, kuid ennem abiellub ta tädi Montoniga ning Emily viiakse ära Veneetsiasse. Veneetsias veedab Montoni palju aega mängupõrgus ja tutvustab Emilyt oma paljudele rikastele tuttavatele ning isegi petab Emilylt välja lubaduse abielluda ühe oma äripartneriga, kuid enne veel kui pulmad peetud saab viib Montoni ta koos tädiga ära Udolpho kindlusesse.

 

Jah, Udolpho on keskaegne kindlus, mis on olnud Montoni perekonnas juba väga pikka ega. Sellel kindlusel on pikk ajalugu, mis on täis vägivalda ja uskumatuid kadumisi ning kummitusi ning salakäike ja lukustatud ruume ning looritatud pilte. Kuna kindlus asub kesk mägesid ja metsi on ta ka Montoni röövlibandede kohtumiskohaks.

Sellel ajal, kui Emily Udolphos elab püüab Morano krahv teda kaks korda röövida, kuid mõlemil korral ta katsed luhtuvad ning ühel korral saab ta isegi väga tõsiselt haavata. Ka Emily tädi pole oma abieluga väga õnnelik ning pole nõus oma abikaasa nõudmisi täita, seega hoiab tema abikaasa teda vangina ning hoolitsuseta, mis põhjustab Emily tädi enneaegse surma.

Seega nüüd on Emily täiesti üksi siin ilmas ja ta on endiselt Udolphos vangis. Kuid ühel ööl kuuleb ta tuttavat muusikat ning õrna neiu armunud süda näeb koheselt kohutavaid pilte sellest kuidas tema kallim Valancourt on samuti Udolphos vangis. Otsekohe paneb ta kõik talle ustavad teenijad tööle, et teada saada teiste kindluse vangide kohta ja neid vabastada … kuid see prantslane kes temaga koos Udolphos on, polegi Valancourt vaid hoopis Du Pont, kes on Emilyt juba aastaid salaja armastanud, kuna nad on naabrid aga Emily ei tea temast midagi. Kui siis võimalus avaneb, põgenevad Emily, Du Pont ning Emily teenijad Annette ja Lucovico Udolphost, lähevad Itaalia rannikule ning sealt juba paadiga edasi Prantsusmaale.  Enne veel kui nad randuda saavad, satub nende laev tormi kätte kuid õnneks päästab neid laevaõnnetusest krahv de Villefort.

De Villefort elab koos oma tütre Blanche ja poja Henryga Chateau-le-Blancis, millel on ka salapärane ajalugu, täis salapäraseid surmi ja kummitusti. Kuid just see on koht, kus Emily leiab vastused saladustele, mis on teda saatnud juba esimesest köitest saati. Samuti on see ka koht, kus Emily kätt püüavad endale võita nii Du Pont kui ka Valancourt, ühe kasuks räägib tema tutvus de Villefortiga ning teise kahjuks tema kuulujuttudel põhinev elumehe kuulsus ta Pariisis oleku ajast. Emily lükkab esialgu nad mõlemad eemale, kuniks ta on saanud rohkem infot.

Loomulikult lõppeb lugu õnnelikult nende jaoks kes on õnne väärt ning need kes ei ole need saavad väljateenitud karistuse.

Nagu ma juba mainisin, on see lugu algusest peale täis saladusi ja lõpuni rääkimata põnevushetki, kuid enamus neist saab lõpuks seletuse, aga paar tükk jääbki õhku rippuma. Ning asi mis teeb selle raamatu nii mahkukaks on kogu muu jutu sekka põimitud luuletused, väljavõtted teistest lugudest ning lühilood, pikendades sedasi aegajalt mingi pineva situatsiooni lõpplahenduseni jõudmist.

Aga mis siis oli see põhjust, miks Catherine Morland seda raamatut nii pinevalt Norhanger Abby raamatus luges, miks see oli raamat mida naised üksteisele hõlma alt edasi andsid? See võis olla see armastuslugu, selleks võisid olla need saladusi ja kummitusi täis lossid, kuid samas võis olla ka põhjuseks see, et Emily päris selles loos majad ja maad ning palju raha ning ta ei pidanudki olema oma pärandi kättesaamise jaoks abielus või lesk, ning ta võis vabalt üksi oma majapidamisi majandada, ilma et keegi oleks selle peale viltu vaadanud ning küsinud, kus on selle majapidamise peremees. Kui ma ei eksi siis see raamat ilmus ajal, kui Inglismaal oli naistel võimatu midagi omada või pärandeid saada, kui nad polnud abielus, või kui neil polnud mõnd muud meessugulast läheduses, kes oleks olnud peremees tema omandi üle. Võib-olla ma ka eksin.

Ja see oli ikka uskumatu, kuidas enamasti vägagi inteligentne Emily suutis aegajalt olla ikka nii  lapsikult ja teismeliselikult loll, kuid eks armastus ja ajastu oligi selline kui naised hingeldasid ja minestasid ja ehmatasid nii, et ei suutnud enam kõndida.

Ning veel üks põhjus miks seda raamatut oli minul huvitav lugeda, on see keelekasutus. Ma usun, et kui ma oleks lugenud õdede Brontede või Jane Austeni raamatuid originaalis, siis oleks ka seal olnud ootamatuid sõnakasutusi, kuid Brontede ja Austeni raamatuid olen ma lugenud juba tõlgituna. Mõningad näited sellest vanast Inglise keelest – tänapäeval mõistame meie sõnasid intercourse ja lover, puhtalt seksuaalses tähenduses, kuid selles raamatus oli intercourse lihtsalt suhtlus ja lover oli kallim. Neid näiteid on veel, kuid neid on parem kogeda, kui ise raamatut loete.

Iseenesest on ju tegu väga huvitava looga, kui ta vaid poleks olnud nii paganama aeglane ja pikk.

Norwegian by Night

Raamat:  Norwegian by Night by Derek B. Miller (2012)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/17618021-norwegian-by-night

Ta ei tunnistaks seda kunagi Rheale ja Larsile – mitte kunagi! – kuid Sheldon ei saa teisiti, kui imestada, mida ta ometi siin teeb …

Sheldon Horowitz on kaheksakümne kahe aastane, hiljuti leseks jäänud, ning ta on vastu tahtmist kolinud Oslosse koos oma pojatütre ning tema Norrakast abikaasaga. Sheldon on endine mereväelane, kes räägib tihtipeale oma mineviku varjudega – sõbrad, kelle ta kaotas Vaiksel Ookeanil ning pojaga, kes järgnes talle US Armeesse, ning kes Vietnamis surma sai.

Kui Sheldon on oma naabrinaise surma tunnistajaks, päästab ta naise kuue aastase poja ning põgeneb koos poisiga. Sheldonit ja poissi hakkavad jälitama nii Balkani gäng, kes on mõrvas süüdi, kui ka Norra politsei, ning Sheldon peab lootma oma poole sajandi vanusele väljaõppele, et ta suudaks poissi ohutusse kohta toimetada. Vaatamata kõigele tundmatule, tekib selle imeliku paari vahel, kes isegi ei räägi sama keelt, side, mis võib nende mõlemi elud päästa.

See on lugu ootamatust kuid meeldejäävast kangelasest, kes püüab selle viimase seiklusega leppida teda viimasel ajal tabanud tragöödiatega. See kaasakiskuv ning keeruline lugu, milles on nii põgenemist läbi metsa kui ka suuri emotsioone, on kummituslik lugu vananemisest ning kahetsustest.

Drama, Criminal Mystery,

See raamat oli minu jaoks nagu segu raamatutest Four Blind Mice, Vipiruum ning siis võite võtta üks kõik millise Jonas Jonassoni raamatu.

Siin on Sheldon ja Enver, kes mõlemad on olnud sõjas, erinevates sõdades kuid nad on ikkagi mõlemad näinud ja teinud asju, mis on neid muutnud, erinevalt, kuid siiski palju.

Ja siin on siin see Balkani gäng, kes on oma kodumaalt endaga toonud kaasa halvima ning kuigi mõned neist tahavad oma uue kodu ühiskonda sulanduda ja olnut unustada, siis on nende seas siiski neid, kes ei sulandu kunagi.

Ja loomulikult kõik need uskumatud hetked minevikust – kohtumised ja olukorrad ja ametid – ning veelgi uskumatumad olukorrad olevikust, kus peategelaseks on kõrges vanuses härrasmees.

See on siis lugu vanast härrasmehest, kes on hiljuti kaotanud oma abikaasa ja aastaid tagasi poja ning nüüd on ta pojatütar viinud ta Norra, et ta poleks üksi ja et ka Rhea poleks üksi, kui ta laps peaks sündima. Rhea elab koos oma abikaasa Larsiga Oslo linnajaos, mis kunagi oli norrakate lemmik, kuid nüüdseks on sellest saanud sisserändajate meelispaik ja seega ongi nende majas üks serblanna koos oma pojaga, kelle juures käib tihtipeale üks mees, kellega nad väga häälekalt vaidlevad.

Ühel hommikul, kui Rhea ja Lars on just tagasi tulnud haiglast jääb Sheldon üksi koju, kuulab ülevalt tulevat vaidlust ja kui ta kuuleb koridoris jooksmist, läheb ta uksesilmast vaatama, mis koridoris toimub. Ta näeb naabrinaist, kes peab otsustama, kas minna tagasi oma korterisse mehe juurde või välja ootava auto juurde, kuid kui Sheldon ukse avab, näeb ta et naine on koos oma pojaga ja laseb nad enda juurde pakku. Kuid nende pääsemine on ajutine, kuna mees aimab peagi, et kui naine ei jõudnud välja tänavale, siis on ta ilmselt kuskil korteris. Enne kui Sheldon jõuab tagaukse lahti teha, peab ta koos poisiga end peitma kappi ja naine läheb mehele vastu. Kui korteris kõik taas vaikne on, põgeneb Sheldon koos poisiga.

Sheldon oli II maailma sõja ajal liiga noor, et sõtta minna, seega kui avanes võimalus minna Koreasse, astus ta sõjaväkke. Kuigi kõik ta tuttavad teavad, et ta oli sõjas vaid ametnik, mäletab ta ise hoopis midagi muud. Ta ootab endiselt et need korealased keda ta tappis, tulevad talle kätte maksma ja seega usuvad kõik, et ta mõistus hakkab nõrgenema. Sheldon ei tahtnud oma sõjast rääkida oma pojale, kuid siiski, kui Vietnami sõda algas, läks poiss sõtta ja enne veel kui Rhea sündis, sai ta poeg surma. Sheldon käib tihti unenäos koos pojaga tema viimasel missioonil kaasas, vaatab kuidas ta miini otsa astub ja kuidas ta teel tagasi laagrisse sureb.

Sheldon ise on ka jätnud sõtta oma parima sõbra ja halva juhuse tõttu on ta sõbra viimased hetked jäädvustanud ka fotole. See foto muutis ta elu.

Enver oli Serbia Kosovo sõjas ja nüüd on ta sõjatribunali poolt tagaotsitav sest ta osales Serbias toimunud tapatalgutel. Ühel sellisel küla hävitamisel vägistas ta ühe neiu tema õe silmade ees ja selle tagajärjel on tal poeg, kellele ta tuli Norra järgi. Kuid poja ema ei taha poega talle anda. Kui poiss siis ilmselt koos vanamehega kaob hakkab ta jälitama vanamehe tütart ja jõuab neile järgnedes vaiksesse metsamajakesse, kuhu ta jääb ootama.

Sheldon ei räägi norra keelt ja poiss ei räägi üldse, kuid Sheldon nimetab ta Pauliks ja koos hakkavad nad Larsi metsamajakese poole liikuma, sest Sheldon teab, et seal on jahipüssid, millega ta saaks neid kaitsta.

Kui ma lugema hakkasin, polnud ma päris kindel, et ma pärast esimest 20% raamatut pooleli ei jäta, kuna alguse oli liiga palju rõhku pandud Sheldoni päritolule ja rahvusele, kuid tasapisi loo fookus  muutub ja lugu muutub huvitavamaks ja põnevamaks. Kuigi ma sain aru, et see lugu ei saa kuidagi positiivselt lõppeda, nautisin ma siiski lõpuks iga lehekülge, kuid seda ma ikkagi aru ei saanud, miks on selle raamatu pealkiri Norvegian by Night.