The Silver Chain

Raamat: The Silver Chain (The Umbrekable Trilogy #1) by Primula Bond (2013)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/17904056-the-silver-chain

Teda sidus kirg, millele ta ei suutnud kuidagi vastu panna.

Ühel pimedal õhtul Londonis, laseb fotograaf Serena Folkes oma impulsiivsel poole vabaks, ning veedab aega tehes öiseid linnapilte. Kuid samas jälgib keegi ka teda – salapärane ettevõtja Gustav Levi. Serena ei tea seda veel, kuid see kena välimusega võõras muudab ta elu igaveseks …

Serena on lummatud Gustavist, mõistatuslikust Levi Galerii omanikust ning tunneb peagi vastupandamatut tõmmet mehe poole. Nende huvi on vastastikune ning Gustav lubab lükata Serena fotograafi karjääri oma galerii abiga käima, kuid seda vaid siis kui Serena nõustub olema selleks ajaks Gustavi kaaslane.

Et nende lepingut kinnitada, annab Gustav Serenale käeketi, mida ta peab kogu aeg kandma. Selle keti külge kinnitab Gustav teise hõbedase keti, mis on kinnitatud Gustavi kella külge. Selle ketiga kontrollib Gustav Serenat nii füüsiliselt kui ka sümboolselt – see on sümbol sellest, et Serena on Gustavi mõjuvõimu all.

Mida enam nende suhe kasvab, seda tugevamalt hoiab Gustav seda hõbeketti. Kuid kas Gustavi tume minevik kisub neid lahku?

Erotica, Drama, Romance

 

See oli üks imelik raamat, mis meenutas 50 Halli varjundit ja This Man sarja, ning samas ka filmi Forget Me Not ja sarja Desperate Romantics.

Kogu see lugu on hüplik ja imelik, nagu see oleks käsikiri mõnele odavale Indie filmile. Ja kui päris aus olla, siis na täiesti reaalselt näeksingi seda lugu suurel ekraanil. Korraks ma mõtlesin, et äkki on loos liiga palju seksi, kuid ei ole, see ei oleks sugugi pornofilm, sellest saaks päris hea festivalide filmi.

Kuid kui see mõte kõrvale jätta, siis oli kogu selle raamatu ajalõng totaalselt segamini – ühel hetkel on see imelik paarike teadnud üksteist paar päeva, siis alles kohtusid eile, siis jälle nädal ning siis taas vaid paar päeva, siis armatsesid nad paar päeva tagasi ning siis juba taas eile õhtul, siis on Serena lahkunud oma lapsepõlvekodust paar päeva tagasi, siis üle nädala tagasi, ning siis taas alles eile ning siis juba kuu tagasi ja ta näitus on olnud üleval juba poolteist kuud. 

Sama uskumatu on ka nende juuksekasv. Kui Serena kohtub Gustaviga, siis on Gustavil pikemapoolsed juuksed, siis järgmine päev (või päev pärast seda, ma ei saa enam milleski kindel olla) on tal juba lühikesed juuksed, siis vaid paar päeva hiljem jälle pikad ning vajuvad talle silmile ning järgmine päev jälle piisavalt lühikesed, et kui ta sõrmedega läbi juuste tõmbab on need püsti kui orad ning paar päeva hiljem kommenteerib Serena, et ta juuksed on pikemaks kasvanud. Sama käib ka Serena endise poisi kohta, keda ta nägi viimati kui ta Londonisse suunduvasse rongi istus, ning siis nädal (või tont teab kui palju hiljem) teda taas näeb on ta juukseid lõiganud ning taas paar päeva (või siis nädal hiljem) ja tal on jälle juuksed välja kasvamas. Sama käib ka meeste muskulatuuri kohta, sest vaatamata sellele, et kogu see jama kestab vaid maksimum kuu (või siis poolteist, sest Halloween on 31 okt ja jõulud 24 dets) ja Serena on pea kogu aeg koos Gustaviga, on nii Jake kui ka Gustav mõlemad vähemalt Serena silmis üleöö saanud musklilised kehad, kuigi alguses olid nad mõlemad kõhetud. Ka kuu on selles loos huvitav, sest nii mõnigi kord kui väljas väidetavalt tuli padukat, rahet ja siis lumetorm, paistis kuu endiselt tuppa piisavalt et valgustada Gustavi imelisi põsesarnu.

Ja Serenal on kas valikuline kuulmine või käib ta mälu ringiratast, sest vaatamata sellele, et Gustav talle pidevalt räägib, et ta ei ole enam kuidagi seotud oma endise abikaasaga ning ta ei taha temast enam midagi kuulda, jõuab Serena ikka ja jälle tagasi selle juurde, et Gustav mõtleb vaid oma endisele ning Serena on talle vaid ajutine meelelahutus, arvestamata seda, et Gustav talle pidevalt kinnitab, et ta tahab et Serena jääks temaga ka peale nende lepingu lõppemist. Ja see hõbekett Gustavi kella ja Serena käeketi vahel, see on üks mugavalt veniv asjandus, ning üle selle saab mugavalt riideid selga panna kui ta ka on ühendatud nende randmete külge. See kett meenutas mulle vägagi seda ketti mida Frodo kannab ümber kaela Sõrmuste isanda triloogias – kord oli see kett tihedalt ümber Frodo kaela, kord kõlkus sõrmus põlvede juures, täpselt nii nagu filmi sisul vajalik oli.

 

Kogu see lugu oli täis vigu ja möödalaskmisi ja vasturääkivusi ning kordusi ning seksi stseene, mis olid nii kuumad kui ka kiirustatud kui ka ebameeldivad.

Ning vaatamata kõigile nendele asjadele, mis mulle närvidele käima hakkasid, jätkasin ma siiski lugemist. Kas see oli siis sellest, et ma tahtsin teada millega see kõik lõppeb või ma tahtsin näha kui sarnane ta siiski on neile kahele varem mainitud raamatule, või ma lihtsalt ei tahtnud olla veel üks ELL lugeja, kuna ma siiski sain selle raamatu NetGalley kaudu ja ma tahtsin kirjaniku suhtes aus olla – ma ei tea, miks kuid ma jätkasin lugemist ja jõudsin lõppu ning ma pean ausalt tunnistama, et ma olen huvitatud, kuidas see lugu edasi läheb. Kuid jah, see oli üks imelik raamat, mis on täis imelikke tegelasi, imelikke hetki ja imelikke ideid, kuid mulle ta siiski meeldis, mingil määral.