Grave Mercy, Dark Triumph

Raamat: Grave Mercy, Dark Triumph (His Fair Assassin #1, #2) by Robin LaFevers(2012, 2013)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/series/57803-his-fair-assassin

Grave Mercy

Seitsmeteist aastane Ismae põgeneb sobitatud abikaasa jõhkruse eest St. Mortaini kloostrisse, mille elanikud kummardavad endiselt vanu jumalaid. Siin saab ta ka teada, et Surma jumal on teda õnnistanud ohtliku andega – ning julma saatusega. Kui ta valib kloostrisse jäämise õpetatakse talle mõrva kunsti ning temast saab Surma teenijanna. Selleks et omaks võtta oma uut elu, tuleb tal teiste elusid hävitada.

Ismae kõige tähtsam ülesanne viib teda otse Bretagne valitsejate õukonda – kus ta mõistab kui vähe on ta selleks ettevalmistust saanud – ja seda mitte vaid eluohtlike intriigi ning reetmise mängudes vaid ka selleks, et teha neid ilmvõimatuid otsuseid, mis tema ette seatakse. Sest kuidas saaks ta ometi täita Surma otsust, kui see kes on tema sihtmärgiks on vastu ta oma tahtmist röövinud ta südame?

Dark Triumph

Kui Sybella saabus St Mortaini kloostri uksele hullunud leinast ja meeleheitest, võtab klooster ta rõõmuga vastu - kuid teatud hinna eest. Selles kloostris teenivad õed Surma, ning Sybella on loomulikult andekas nii surma kui ka võrgutuse kunstides, ning temast võiks saada kloostri kõige ohtlikum relv.

Kuid tema mõrvari oskustest on talle vähe kasu kui klooster saadab ta tagasi ellu, mis juba oli kord ta peaaegu hulluks ajanud. Sybella isa raev ning jõhkrus on hirmuäratavad ning tema venna armastus on võrdväärselt koletuslik. Kuid kui Sybella avastab ootamatu liitlase mõistab ta, et Surma tütar võib elust leida ka muud kui kättemaksu …

History, Romance, Criminal Mystery

Sarja esimene raamat Grave Mercy on olnud mu „kohustusliku kirjanduse“ nimekirjas juba pikka aega, kuid nüüd kui NetGalley pakkus mõlemat raamatut korraga lugemiseks enne kui kolmas osa, Mortal Heart, ilmub, otsustasin ma võimalusest kinni haarata, mitte jätta raamatud ootama seda ühte ilusat päeva kui mul aega tekib.

Niisiis, mõlemi raamatu peategelasteks on seitsmeteist aastased noored tütarlapsed Ismae ja Sybella. Kui te nüüd mõtlete, et ’Ok, 17, järjekordne YA/History lugu.’ siis te eksite. Ärgem unustagem, et tegevus toimub siiski 15ndal sajandil ja sellel ajal oli 17 juba täiskasvanu, mitte teismeline kes mängib täiskasvanut. Seega see pole YA romaan.

Aga lähme edasi. Ismae isa on ta müünud/mehele pannud seakasvatajale, kes on täpselt samasugune jõhkard kui Ismae isa ning kui mees näeb Ismae seljal ka arme, mis märgistavad ka kui Surma tütre, siis laseb mees oma kätel käia ning seejärel suundub püha isa järele, kes kurja Ismaest välja nüpeldaks/uputaks/põletaks … mida iganes toll ajal tehti patustega/kuradi järglasetega. Kuid Ismae päästetakse küla ravitseja ning teise pühaisa poolt, kes järgib veel vanade jumalate kombeid. Ta viiakse kaugesse üksikusse kloostrisse saarel. Püha Mortaini klooster on pühendunud just selliste tütarlaste kaitsmisele ning nende harimisele. Nad usuvad, et kõik tüdrukud, kes on kas sündinud vaatamata sellele, et nende emad on püüdnud teha aborti, või siis sündinud peaaegu surnult, kuid siiski hingama hakanud, on Surma enda tütred. Seega teenivad need tüdrukud Surma ning neile õpetatakse kõike võimalikku tapmise, mürkide, võitluse, võrgutamise kohta.

Ismae saab oma esimese ülesande kolm aastat pärast seda kui ta kloostrisse jõudis, ning kõik läheb esialgu hästi, kuni ta kolmanda ülesandeni, mis viib ta Bretagne Anna õukonda. Aga ta ei saa ju lihtsalt üksi õukonda minna, seega viib teda sinna Duval, kui oma ’armukest’. Mida Ismae ei tea, on see, et Duval on Anne ebaseaduslik poolvend.

Bretagne Anna õukond on täis intriige, petmisi, reetureid ning Ismae anne on selles, et ta näeb reeturitel Mortaini märki, mis annab talle loa neid tappa.

Kuid mida kauem ta õukonnas on, seda kallimaks muutub talle ta ’kallim’ Duval, üha enam hakkab ta kahtlema kloostri poolt saadetud ülesannetes, samas hakkab ta nägema Mortaini märki ka kui midagi enamat kui lihtsalt reeturi märki, ning samuti mõistab ta ka rohkem oma annet mürkidega.

Sybella lugu algab sealt kus Ismae lugu lõppeb – Sybella on hoiatanud Ismaed neile seatud lõksust ning Elajas on pärast võitlust veetud lossi vangi.

Sybella on siis see teine seitsmeteist aastane tüdruk, kes on põgenenud ning sattunud samuti Püha Mortaini kloostrisse, kus ka teda on õpetatud kõigis Surma kunstides, kuid teda on kuus kuud varem saadetud tagasi tema perekonna rüppe, selle sama pere kelle juurest ta esialgu põgenes. Sybella isa d’Albert on üks Bretagne Anna kosilastest, kuid kuna Anne on tema kosjad tagasi lükanud, siis on d’Albert nõuks võtnud kasutada kõikvõimalikke vahendeid et Anne ikkagi endale saada. D’Albert ei tea, et ta tütar on Püha Mortaini käsilane, ega te ta ka et Mortain on Sybella tegelik isa. Kuid d’Albertil on olnud palju abikaasasid, seega on tal palju lapsi ning mõned neist on nõuks võtnud järgneda oma isale ning teised püüavad temast võimalikult kaugele saada. Kuid Sybellal pole valikut, klooster on ta tagasi saatnud ülesandega teavitada neid kõigist d’Alberti plaanidest, lubadusega et Sybella saab lõpuks tappa need, kes ta elu on põrguks muutnud.

Kuid Sybella kõige viimane ülesanne on Elajas vangistusest päästa ning Anna juurde tagasi saata. Sybella ongi valmis saanud plaaniga kuidas päästa Elajas vangikoopast ning siis täita oma südame kõige sügavam soov, kuid …

See lugu on kohati jõhker ja verine, kuid tuleb meeles pidada, et 15ndal sajandil oli inimelu väga vähe väärt kui sa just kuninglikust soost polnud, seega elu oligi jõhker ning verine.

Mõlema raamatu lugudes olevad tegelased on suurel osal reaalsed ajaloolised persoonid – Bretagne Anna (Anna of Brittany), Alain d’Albert – samamoodi ka need sündmused, mis toimuvad raamatutes on suurelt osalt päriselt olnud (reaalsuses toimusid nad küll ajavahemikus 1489-1492), kuid samas on siiski kirjanik mõne tegelase elu huvitavamas teinud, mõne surnust tagasi toonud, ning nii mõnigi on puhtalt väljamõeldud. Samamoodi on ta ka välja toonud vaid paar Bretagne Anna õukonnas keenud intriigidest, et mitte lugu liiga segaseks teha. Pole ka olemas Püha Mortaini kloostrit. Seega, kuigi lood põhinevad reaalsetel inimestel ning reaalsetel sündmustel on nad siiski puhas ilukirjandus ja milline võrratu, kaasahaarav ning huvitav ilukirjandus.

Väga hea sari.