Peaaegu täielik halvimate õudusunenägude nimekiri

Raamat: A Semi-Definitive List of Worst Nightmares by Krystal Sutherland, tõlk Johanna Taiger (2019) RR, A

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/45549844-peaaegu-t-ielik-halvimate-udusunen-gude-nimekiri

Sellest ajast saati, kui Esther Solari vanaisa kohtus Surmaga, on kogu nende pere neetud kannatama oma elus ühte suurt himu – hirmu, mis viib neid kõiki lõpuks hauda. Võtke näiteks Estheri isa: ta on agorafoob, kes pole keldrist kuus aastat välja tulnud. Või siis Estheri kaksikvend Eugene, kes ei karda pimeduses mitte ainult neist asju, mis kolistavad. Ning tema ema, Rosemary, kes kardab paaniliselt halba õnne.

Kuid mis puutub Estherisse, siis tal on õnnestunud needusest eemale hoida … seni. Tal pole veel ühte suurt hirmu, sest ta hoidub eemale praktiliselt kõigest. Liftidest, kitsastest kohtadest, rahvamassidest – kõigest mis võiks mingi foobia tekitada, on keelatud ja ta paneb piinliku täpsusega kirja kõik hirmud oma peaaegu halvimate õudusunenägude nimekirja.

 

Esther arvab et tal on kõik kontrolli all, kuni ta kohtab taas oma kunagist põhikooli klassikaaslast – ja esimest armastust – Jonah Smallwoodi. See kohtamine jätab ta üksinda pussipeatusesse, ilma telefonita, rahata, Fruit Roll-Upita, mida ta hilisemaks hoidis ning tema nimekirjata – rääkimata eneseväärikusest. Kuid see vargus on ka nende vahelise ootamatu sõpruse alguseks, mis saadab nad mõlemad eneseavastus retkele, kui nad püüavad Estheri pere piinavat needust murda. Üheskoos seisavad nad silmitsi oma suurimate hirmudega, üks halvav hirm korraga, leides lõpuks hirmu, millega nad ei arvestanud: armastus.

YA, Fantasy, Action

See peaaegu täielik halvimate õudusunenägude nimekiri oli ühest küljest täiesti tüüpiline noorte täiskasvanute raamat, kus ühel või teisel põhjusel on peategelastel mingi nimekiri, milles olevaid asju nad siis üheskoos teevad, kas siis automatkale minnes või oma kodulinnas. Tavaliselt lõppevad need raamatud kas ühe või teise surmaga või siis mingi erilise arusaamise hetkega. Seekord ei ole lõpus nende surm, on lihtsalt Surm ja ka arusaamise hetk (kuid mulle meeldis Charely Davidsoni vikatimehe lugu rohkem ;))

Aga jah, peategelane on Esther, kes igaks juhuks kardab kõike ja riietub iga päev mõneks uueks ajaloo/fimi tegelaseks, et ainult mitte olla tema ise ja kui ta kasvõi natuke ebamugavust millegi juures tunneb, paneb ta selle asja kindlasti oma hirmude nimekirja ja siis väldib seda asja nagu tuld, mida ta ka kardab. Ja kõige selle taga on vanaisa räägitud lugu sellest, kuidas ta kohtus vikatimehe õpipoisiga, kellest sai hiljem Surm.

Kui ta aga kohtub taskuvarga Jonahiga, hakkab ta oma hirmudele vastu, sest äkki siis kohtub ka tema Surmaga ja päästab oma pere needusest enne kui hilja.

Ühesõnaga see ongi lugu hirmudest ülesaamisest – kui midagi kardad, siis just seda teegi või katsu, või vaata, või maitse … selle raamatu järgi saab igast hirmust üle, kui sa vaid korra seda kardetud asja teha proovid. Jah, teoreetiliselt võib see asi ju isegi tõsi olla, aga see ei pruugi kõigi puhul mõjuda. Minule piisas ainult sellest, et lugeda sellest, kuidas Esther tegi läbi hirmu, mis ka minu jaoks ületamatu on, et mul hingamine raskeks muutuks ja paanika oma külmi sõrmi mu krae vahele suruks – kui mina oleks Estheri asemel selle julgustüki ette võtnud, siis ühtepidi oleks ma suutnud oma hirmu ületada, aga ärge lootkegi, et oleksin nõus sama teed mööda tagasi minema!!!

Ühtpidi on see jabur lugu ja nii väga tüüpiline lugu ja natuke ulme lugu ja natuke armastuse lugu (tüüpiliselt on koos tedretähnilise nahaga punapea tüdruk ja pikk tumedanahaline poiss), kuid samas on ta ka natuke komöödia ja natuke õudne ja natuke inspiratsiooni lugu.

Täitsa loetav!