Kui sõnadest jääb puudu

Raamat: What to Say Next by Julie Buxbaum, tõlkija René Tendermann (2019) RR, A

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/43885695-kui-s-nadest-j-b-puudu  

Kaks probleemides vaevlevat teismelist leiavad sideme üksteisega just siis kui nad seda kõige enam vajavad.

Mõnikord on uus vaatenurk just see mida vaja, et maailmast aru saada.

 

Kit: Ma ei tea, miks ma otsustan mitte istuda Annie ja Violeti lauda lõuna ajal. Mul on tunne et mitte keegi siin ei mõista, mida ma hetkel läbi elan. Kuidas nad saaksidki? Isegi ma ise ei mõista.

David: Kõigi nende 622 päeva jooksul, mis oma olen Mapleview koolis käinud, on Kit Lowell esimene inimene, kes minuga lõunalauda jagab. See tähendab, ma pole veel kunagi kellegiga lõuna ajal ühes lauas istunud. „Su isa suri,“ ütlen ma Kitile, kuna see on fakt, mille ma hiljuti tema kohta teada sain.

Kui üsnagi populaarse Kit Lowelli ja sotsiaalselt isoleeritud David Druckeri vahel tekib sõprus, on kõik üllatunud, kõige enam Kit ja David. Kitile sobib Davidi otsekohene ausus – tegelikult leiab ta, et see on imelikult värskendav. Davidile meeldib Kiti tähelepanu ning tema uuriv iseloom. Kui Kit palub Davidi abi, et välja selgitada tema isa traagilise õnnetuse miks ja kuidas, on David valmis teda aitama. Kuid kumbki ei oska ette arvata, mida nad leiavad. Kas nende sõprus elab tõe üle?

YA, Drama, Romance

Kui sõnadest jääb puudu on siis järjekordne noorte täiskasvanute lugu, kus on tähtsalt kohal sündroomid ja lein. Ja loomulikult üllatav sõprus kahe vastandi vahel. Põhimõtteliselt võtke Suure Paugu Teooria Sheldon ja Penny, ning segage need ära Kõmutüdruku Dani ja Serenaga ja saategi Kitti ja Davidi.

Lugu algab nagu üks tüüpiline YA lugu ikka – kangelanna astub mingil põhjusel oma tüüpilisest rollist välja ja satub kokku kangelasega, kes siiani on omaette hoidnud ja koolikaaslaste naerualune olnud. Nagu ka autor ise ütleb, on see väga John Hughesilikult üles ehitatud (Kuusteist küünalt, Hommikusöögi klubi, Kaunitar roosas, Ferris Buelleri popipäev) – esialgu kombatakse üksteist kaugelt, siis juba suheldakse rohkem, üks pool on rohkem sees kui teine, siis juhtub midagi, mis neid lähendab ja ka teine pool jõuab oma tunnetega samasse punkti. Enne veel kui õnnelik(um) lõpp saab tulla, peab korraks ikka asi kohe väga halvaks minema, et jääks mulje, et siit nad enam käsikäes välja ei tule, kuni siis üks pool asja käsile võtab ja kannatliku tegevusega nendevahelise sideme taastab.

Vaatamata sellel, et lugu on küll tüüpiline ja ka osa neid vaevavatest probleemidest on tüüpilised teismelistele, on üldine lugu siiski teistsugune. Põhiteemaks on ikkagi ellujääja süütunne ja leinaga hakkama saamine. Seda kuidas me keegi reageerime sellele, kui me orvuks jääme, ükskõik mis vanuses, ei tea me keegi. Võib-olla aitavad sellised raamatud oma mõtte ja tunnete sättimisel, võib-olla teevad nad asja veelgi hullemaks. Lähedase lahkumine pole kunagi kerge.

Mingil moel oli see raske teema esitatud humoorikalt ja hingeminevalt. Hea lugemine.