Verine kamber

Raamat: Bloody Chamber by Angela Carter, tõlkija Krista Kaer (2015, 1979) Varrak, RR, A

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/25531797-verine-kamber

„Verise kambri” jutustused põhinevad muinasjuttudel või rahvapärimusel. Autor on öelnud, et tema eesmärgiks ei ole olnud kirjutada lugude uusversioone, vaid selitada välja nende latentne sisu. Ühtlasi on ta püüdnud rikkuda naiste kujutamise tava muinasjuttudes – koos uue kujuga on lood saanud ka uue tähenduse.
Kogumikus on meelas ja barokne töötlus „Sinihabemest”, mitu versiooni „Kaunitarist ja koletisest”, humoorikas „Saabastega kass” ja veel mitu tuntud arhetüüpset lugu, mida vaadeldakse uue nurga alt.
Angela Carteri viis muinasjuttude tõlgendusvõimalusi näidata ja nende sisu avada on olnud eeskujuks mitmele kirjanikule nagu näiteks Neil Gaiman, David Mitchell, Audrey Niffenegger, J. K. Rowling.

Fiction, Adventure, Paranormal

Verine kamber on just üks selline raamat, mis tõendab, et raamatut ei tasu hinnata kaane järgi ning ka teiste arvustusi on parem mitte lugeda. See on raamat, millele tuleb läheneda silmad ja kõrvad kinni, ning kogeda esmakordselt täpselt nii nagu ta teieni jõuab.

Mina kahjuks lugesin eelnevalt ühte arvustust ja seetõttu ma seda raamatut ei valinud lugemiseks siis kui ta ilmus ja kui raamat oli ilmunud, vaatasin ma kaant ja mõtlesin, et oligi vist hea et ei valinud, sest enamasti on erootiliste raamatute lugemine eesti keeles tohutult piinlik.

Nüüd, kui ma ei saanud teisiti, kui ma pidin raamatu läbi lugema, sest see on osa mu Briti kirjanduse loengust, siis võin ma ausalt öelda, et see on üks suurepärane kogemus. Tõsi, üllatav ja vahel kohutav, kuid suurepärane ikkagi. Muinasjutud on vaid käesoleval sajandil vikerkaaretiivulistest haldjatest, kes kekslevad ringi üksarvedel ja aitavad lossi vangistatud printsessidel end ise päästa, ning ainus veri mida neis lugudes leidub on paberiservaga lõigatud imetilluke sõrmehaav, seega on need (muinas)jutud täpselt sellised nagu nad olid siis kui nad esimest korda kirja pandi ning kohased ka sellele ajastule kui neid esimesi versioone inspiratsioonina kasutati.

Verine kamber on selline korralik viktoriaanlik ning modernistlik muinasjutukogu, kus lood on realistlikud, põhinevad klassikutel, siin on perverssust ja julmust ning autoril on olnud suur soov oma lugejaid šokeerida. Siin pole ainult vanade muinasjuttude uusversioon, lisaks on siin ka muinasjutud seotud klassikaga. Nagu näiteks Saabastega kass on seotud Moliere Don Juani looga ja Uinuv Kaunitar on seotud Dracula looga. See on nagu fan-fiction kuid palju kõrgemal tasemel.

Tõsi, mõni lugu võib tunduda liiga otsekohene või liiga verine, kuid te olete ju kindlasti lugenud vendade Grimmide muinasjutte, ka need on vägagi verised ja tegelikult ei olnudki muinasjutud mõeldud roosade unenägude loomiseks, vaid hoiatuseks ja õpetuseks.

Polegi muud öelda, kui et väga hea lugemine.