Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/58893254-sild
Kaks 17-aastast, noormees ja neiu, kes teineteist ei tunne, on otsustanud samalt sillalt alla hüpata – ja juhtumisi samal ajal.
Aaron ja Tillie ei tunne teineteist, kuid nad mõlemad soovivad oma elu lõpetada. Nad saabuvad George Washingtoni sillale samal ajal, kavatsedes sealt alla hüpata. Aaron on gei, kes võitleb depressiooni ja üksindusega. Tillie ei tea ise ka, mis tal viga on – ta teab vaid seda, et ta pole kunagi piisavalt hea.
Sillal võib minna nelja moodi:
Aaron hüppab alla, aga Tillie mitte
Tillie hüppab alla, aga Aaron mitte
mõlemad hüppavad alla
kumbki ei hüppa alla
Bill Konigsbergi romaan „Sild“ pakub väärtusliku sissevaate põletavasse probleemi ja näitab, mis oleks juhtunud, kui vabasurma mineja oleks otsustanud elada veel mõne päeva.
Drama, YA, LGBT
Teismeline pole kerge olla. Tahad olla juba täiskasvanu, tahad olla iseseisev, tahad olla populaarne ja sa vajad armastust ja lähedust, mida varem sulle su vanemad pakkusid, kuid nüüd on sul piinlik seda neilt paluda või on nad lahku läinud või on neil muud probleemid ja neil pole jaksu enam lastega tegeleda. Täiskasvanu on ju iseseisev, saab ise hakkama.
Aga mis siis kui ei saa? Mis siis kui kõik kasvab üle pea, mis siis kui sisemiselt sa laguned koost või keed üle, kuid väliselt on kõik endiselt korras? Mis võib olla see viimane õlekõrs, mis kaameli selja murrab? Kas arvad, et kergem on elust välja astuda või oled sa tõesti piisavalt täiskasvanu, et suudad löögid vastu võtta ja eluga edasi minna?
Me oleme ilmselt selle kõik üle elanud. Vahest oli minu põlvkonnas sellega kergem hakkama saada, sest isegi kui me midagi rumalat tegime, said sellest halvemal juhul teada oma kooli/hoovi lapsed, kuid nüüd …
“Sild” on emotsionaalselt raske raamat, isegi kui ise pole kunagi sellel piiril seisnud ega ka kellegi kannatusi kõvalt vaadanud, elad ikkagi peategelaste katsumustele kaasa. Kuid isegi kui loed pool raamatut läbi pisarate, on see ikkagi üks suurepärane raamat.
Kui “Kesköö raamatukogus” saab serval kõõluja läbi proovida mitmed erinevad elud, kui ta oleks mingil hetkel elus teinud teistsuguseid otsuseid, siis siin ei vaadelda niivõrd mitte seda, mis põhjustas äärele mineku, kuivõrd mis saab siis kui äärest on üle astutud. Kaks peategelast, neli versiooni sellest ja järgnevast - üks hüppab, teine mitte (neid siis kaks versiooni), mõlemad hüppavad ja kumbki ei hüppa.
Mis on see, mis noored sillale viis, mis on see, mis neid peatab, mis on see mis võib neid tagasi viia ja kes on need, kes neid aidata saavad? Kas neid üldse on võimalik aidata ja kui palju peavad nad ise vaeva nägema, et sild jääks üheks äärmuslikuks mälestuseks mitte tagavaravõimluseks? Neile ja teistele küsimustele saab vastuse A, B, C ja D versioonides ühest loost.
Kui vaadata seda raamatut biblioteraapia seisukohalt, siis see on raamat, mis sobiks nii profülaktikaks kui ka grupiteraapiaks. Isegi kui pole kordagi tõsiselt mõelnud, aitab, peatage maailm, ma tahan maha, lugedes seda raamatut saab kogeda seda hetke, kui enam ei jaksa ning seda hetke, kui mõistad et sa pole üksi ja abi saamiseks peab julgema tunnistada, et sa vajad abi. Ning grupiteraapia jaoks on siin sobilikud väikesed mõjukad lõigud inimeste elus, mida saab lahata ja arutleda, mida mina sellises olukorras teeksid.
Isegi kui seda tutvustatakse kui noorteraamatut, siis tegelikult on see selline raamat, mida võiks lugeda ükskõik mis vanuses, sest kui sa ise ka enam ei ole see, kes sillale võiks minna (kuigi see otsus ei olene üldsegi mitte vanusest), siis seda lugedes võid osata paremini vaadata end ümbritsevaid lähedasi ja märgata, kui neil on abi vaja.
Raamat, mis võib hinge ribadeks kiskuda, kuid kui silmad kuivatada ja lugemist jätkata, siis saab siit ka hingele pai.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar