Emma abikaasa surmast on möödas aasta, kuid ta pole sellest ikka veel üle saanud ja oma eluga edasi liikunud. Otsides midagi, millega mõtteid mujale viia, lahkub ta oma töölt ning alustab tööd kohalikus aiandus poes.
Nüüd hakkab Emma end avama ja läheb endalegi üllatuseks kuulama oma ülemuse loengut Titanicu ajaloost. Huvitatuna hakkab Emma uurima, kes oli vastutav Titanicul olnud lillede eest.
Avades üha enam oma lugu, avab Emma ka Titanicu stjuardesi lugu, kellega ta tunneb lähedust.
See inspireerivaid karaktereid täis lugu on sõprusest, ootamatutest sidemetest ja lootusest.
Historical Fiction, Romance
Sally Page kolmas raamat, on siis veelgi rohkem reaalsest ajaloo läbi imbunud, kui oli eelmine raamat.
Kuigi peategelane on Emma, kes püüab välja tulla kaotusele järgnenud madalseisust, pöörates oma elu täielikult ümber ja leides endale uue eesmärk, siis Emma loo kõrval jookseb ka teine lugu.
See teine lugu on neiust, nimega Violet, kes sündis Argentinas, kes oli lapsena väga haige ja tema pääsemine oli ime. Kui tema isa suri tõi ema tema ja ta õved tagasi Inglismaale. Ema pani lapsed internaatkooli ja ise asus tööle laevale stjuardessina. Kui ema jäi haigeks, võttis selle töö üle Violet.
Ta töötas kõigil kolmel sõsarlaeval, kes uppusid aastate 1911 ja 1916 vahel. Eks te nüüd juba aimate, mis nimi oli ühel neist laevadest, kus Violet Jessop töötas. Ja see ongi see puutepunkt, mis on Violeti ja Emmat seob. Tõsi see floristi roll pole tõestatud, kuid see on ilus mõte, et Violet oli isalt saanud armastuse lillede vastu ja ta kattis laevadel lisaks stjuardessi ja arstiõe ülesannetele ka floristi rolli.
Emma lugu seal kõrval on täpselt sama huvitav kui Violeti elu, tõsi mitte nii ohtlik, kuid huvitav ikkagi.
Et siis järjekordne suurepärane Sally Page raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar