Max kõnnib Appalachian Trailil, mis on võtnud tal kauem aega, kui ta plaanis, peamiselt seetõttu, et keegi üritab teda tappa. Ja see pole isegi tema suurim probleem. Selleks on mõtted naisest, kelle ta maha jättis, mis segavad tal keskendumast näiteks lumetormi üleelamisele ja kõrvale põiklemisele ühe venelase eest kellegi teise minevikust — mehe eest, kes arvab, et Max teab aarde asukohta, mille olemasolus Max ise üsna kindel pole.
Aga ta on varemgi eksinud.
Siis hakkab Rose surmade ennetamist tõsiselt võtma ja Max jõuab tagasi linna, avastades, et sinna on saabunud uusi inimesi, Rose’i tütar Poppy tegeleb endiselt traumajärgse stressihäirega koos väikese annuse romantikaga, tema sõber Luke ei taha kohe üldse Rocky Starti korravalvur olla ning Rose’i köök, Rose’i naeratus ja Rose’i embus on nüüd tema jaoks kodu — ning see taipamine on hirmutavamgi kui varjudes varitsevad tapjad.
Romance, Mystery, Humor
Geriatrikute muhekrimi jätkub.
Endiselt on siin huumor ja põnevus segunenud killukese romantikaga. Võiks ju öelda, et kuna see linnake on eakate kogukond, siis on normaalne, et linnakeses on surmi rohkem kui sünde, kuid kui surmad pole loomulikud, siis on selge, et kellegi kuri käsi on taas mängus. Rose püüab oma sõpru ja tuttavaid kaitsta ja Max on Max.
Seekord on rohkem sisse toodud ka Poppy elu, kuid enamus on siiski endiselt eakate lood.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar