On olemas kahte sorti perekondi: need, millesse me sünnime, ja need, mille me ise endile loome.
Chris Whitaker on kirjutanud erakordse romaani inimestest, kes väärivad palju enamat sellest, mida elul on neile anda. See lugu on mõnikord südantlõhestav, aeg-ajalt naljakas, kuid läbinisti lootusrikas. Eelkõige aga on see jutustus inimese hinge sitkusest ja sellest, kuidas lõppude lõpuks jääb võitjaks armastus kõigis selle vormides.
Walk pole kunagi lahkunud sünnilinnast California rannikul. Temast võib ju olla saanud politseiülem, kuid sellele vaatamata püüab ta ikka veel üle saada vanast haavast. Mitukümmend aastat tagasi mõisteti Walki parim sõber Vincent King just tema tunnistuse tõttu vanglasse. Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, lastakse Vincent vabaks.
Duchess on 13-aastane hakkaja tüdruk, kes on kuulutanud enese lindpriiks. Tema ema Star kasvas üles koos Walki ja Vincentiga. Walk püüab kõigest hingest oma sõpru kaitsta, kuid Star ja Vincent näivad aina enam libisevat enesehävituse teele. Star on alati põlenud heleda leegiga, kuid viimasel ajal on hakanud tema säde tuhmuma ning Duchess on see, kes peab hoolitsema nii ema kui ka 5-aastase väikevenna eest.
Mystery, Drama
See on autor, kelle raamatuid on kiidetud ja seega oli vaja vähemalt üks neist läbi lugeda, et saada teada, et ta pole minu autor.
Millegipärast on see liigitatud krimiraamatute alla, kuigi krimi on selles loos minimaalselt. Suuremalt jaolt on see siiski peredraama, mille on vallandanud lahendamata kuritegu. See lugu liigub aeglaselt lootusrikalt laineharjalt masenduse sügavusse. Samm sammu haaval avaldatakse lugejale see ammune lugu, näidatakse tegelaste seotust ja selle kõik lõpetab suurim ohverdus. Duchess on see, kes kogu seda lugu veab, kellega koos lugeja rõõmustab ja nutab.
Minu jaoks oli see nagu Kristin Hannah raamat, kuhu on natuke lisatud krimi elemente.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar