Mul paluti tutvustada paari sõnaga oma uut teost ja nagu alati, on neid paari sõna raske leida. Võiksin öelda, et tegu on novellikoguga, et lugusid on kokku seitse ja nad kõik algavad mina-vormis, aga ma ei näe seda niimoodi. Minu jaoks ei ole need lood ja veel vähem tegelaskujud, need on inimesed. Päris inimesed.
Sõna „inimesed“ esineb tekstis palju. Selles raamatus, mis ei räägi muust kui üksildusest, on palju „inimesi“. Ludmilla, Paul, Jean ja teised, kel pole nime. Nad ütlevad lihtsalt „mina“. Peaaegu kõik nad kõnelevad öisel ajal ja sellisel eluhetkel, mil nad ei tee enam, just nimelt, kuigi hästi vahet ööl ja päeval.
Nad jutustavad oma lugu, et selgemini näha, nad puistavad südant, nende turvised mõranevad. Kõik ei saa sellega hakkama, aga mind liigutas juba see, kui nägin, kuidas nad üritavad. Keeruline on rääkida omaenda tegelastest, tunnistada, et nad liigutavad sind, aga ma kordan: minu jaoks pole nad tegelaskujud, nad on päris inimesed ja täna usaldan ma nad teie kätesse.
A.G.
Drama
Kui te olete lugenud Gavalda raamatuid, siis te teate, mis teid selles raamatus ootab. Ning kuna need on lühilood, siis on tema prantsaslik emotsionaalne kirjutamine igas loos äärmiselt kontsentreerunud kujul. Igas loos on oma killuke elu, draamat, leina, armastust. Mões loos on peategelaseks naine, teises mees, mõne jutustaja on noor, teine vana. Lein ja kaotus on läbiv teema.
Seda on hea lugeda üks lugu korraga, sest nagu juba öeldud, on nad kõik emotsioonidest pakatamas, kuid samas on siin ka nii lühikesi lugusid, et soovid lugeda rohkem kui vaid ühest dramaatilisest hetkest.
Samas kui te pole varem Gavaldat lugenud, siis võib see esimeseks tutvuseks liiga julm olla, või siis vastupidi, tekitab soovi ka teised ette võtta.
Aga minu, krimist läbi imbunud aju, luges raamatu pealkirjaks “Mõrvad turvises” :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar