On aasta 1961 ja kuninganna kavandab oma riigivisiiti Itaaliasse Britannia pardal. Kuid enne minekut väidab ebausaldusväärne tunnistaja, et nägi kuningliku rongi aknast jõhkrat mõrva. Kas see oli tõesti vaid juhtus ja kas ohver võis olla printsess Margareti uue abikaasa Tony Armstrong Jonesi kadunud sõber?
Kuninganna ja tema abistav erasekretär Joan McGraw asuvad oma teist ühist juhtumit uurima, aimamata, et seekordne uurimine on täis spioone, valesid ja külma sõja aegseid salasepitsusi.
Mystery, History
Seekordne muhekrimi, kus Elizabeth aitab kuritegu lahendada koos oma sekretäri Joan McGrawga on korralik kummardus spioonipõnevikele. Kuigi lugu algab nagu Christie “4.50 from Paddington”, kui rongi aknast nähakse kuritegu, siis sellega Christie sarnasus piirdubki ja edasi tuleb juba Ian Flemmingu stiilis topeltmängu. Kuna “mõrva” pealtnägija on tuntud oma ebausaldusväärsuse poolest ja väidetavat laipa ei leita, võiks ju asja nii jättagi, kuid siis toimuvad veel mõningad imelikud asjad ja ilmnevad segased juhtumised ja kõik tundub viitavat sellele, et miski on toimumas ja sellega on kuidagi seotud kuninglik jaht Britannia.
Elizabeth ja Joan ei looda, et MI5 ja MI6 suudaks asja diskreetselt korda ajada, seega korraldavad nad ise asjad nii nagu vaja. Loomulikult pole seda lugu lihtne lahendada, sest siin on ikkagi mängus spioonid ja reeturid ja luurajad, kuid kahe nutika ja tähelepaneliku naise vastu nad ikkagi ei saa.
See lugu toimub James Bondi ajastul, seega on temas loomulikult raamatus juttu, kuid samas on see ka John Le Carré ja Mick Herroni stiilis spioonipõnevik, lihtsalt mõnusas muhekrimi ümbrises - raamatu nimigi on saanud inspiratsiooni Carré raamatust “Spioon, kes pääses külma käest”.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar