The Untold Tale

Raamat:  The Untold Tale (The Accidental Turn #1) by J.M. Frey (2015)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/25024487-the-untold-tale

Forsyth Turn pole mingi kangelane. Tema valduses on Turn Hall ja Lysse Chipping. Ta on kuninga spioon. Kuid kangelane? See on ta vanema venna jagu ning Kintyre Tyrn on kohe kindlasti legendaarne. Kuid, kui kuningriigi ohtlikuima kriminaali valdusesse tehtud reid lõppeb üllatavalt otsekohese suuvärgiga neidise päästmisega, kellel on imelik nimi ja imelikud kombed, leiab Fordyth, et tema rahulik ja tagasihoidlik elu on peapeale pööratud.

Vastu tahtmist tiritakse ta rännakule, mida ta tahtagi ei osanud, ning ta peab silmitsi seisma paharitega, kellest isegi ta vend kunagi jagu pole saanud. Kõige selle juures peab Forsyth üle saama ka oma alatisest enesehäbist ning teistest deemonitest, mis kaasnevad sellega kui sa oled alati kellegi parema varjus. Ning mis kõige tähtsam, kui ta on lõpuks aru saanud, kust Lucy tulnud on ja miks ta seal on, peab ta ka sügavalt järgi mõtlema oma koha üle selles maailmas ning tema elu mõtte üle.

Selles kavalasit kokkupandud Rääkimata Loos antakse tegevusvabadus ootamatutele kangelasstele, kes on tavaliselt vaiksed, teisejärgulised, tähelepandamatud. See lugu esitab lugejatele küsimuse, mida tegelikult tähendab olla väljamõeldud maailma fännid, ülistab kirjasõna, heidab väljakutse võrdlustele ning näitab meile, mis juhtub siis kui keegi otsustab enda eest seisma hakata ning keeldub olemast omaenda elus teisejärguline tegelane.

Fantasy

Aegajalt see lihtsalt juhtub nii, et alustades uue raamatuga avastad mingi hetk, et miski eelmisest raamatust on siia raamatusse kaasa tulnud (raamatu toimumise koht, peategelase lemmiktegevus, mõne tegelase nimi…) Kuid sellist asja nagu nüüd juhtus, pole varem olnud. Quest of the Kings oli ju raamat seiklustest ja reliikviate otsimisest ning lõpped ta täpselt nii, et võiks edasi minna sama autori esimese raamatuga, kus peategelane on tavaline raamatukoi, kes kokutab, kuid kui on vaja saab temast kangelane, kes leiab reliikvia ja hävitab kuningriiki ähvardava vaenlase. No vot. Rääkimata lugu on ka raamatukoist, kes kokutab ja kui tekib vajadus, siis saab temast kangelane, kes leiab reliikviaid. Uskumatu kokkusattumus :) Kuid rääkigem siis loost täpsemalt, mis mulle meeldis ja mis mitte. 

Põhimõtteliselt on see iga fänni suurim unistus ja suurim õudusunenägu, sattuda oma lemmikraamatu maailma, kuid mitte raamatu kangelase juurde vaid raamatu pahari kätte, kes teda piinama hakkab. Kuid just see Lucy Piperiga juhtuski.

Lucy Piper – sõpradele Pip – on olnud lapsest saati sarja The Tales of Kintyre Turn suurim fänn, ta kirjutas ülikoolis isegi uurimustöö selle kohta, seega teab Pip sellest sarjast kõike, võib-olla isegi paremini kui selle autor, Elgar Reed. Kui ta aga selle raamatu maailma tõmmatakse on ta sealsete paharite Viceroy ja Bootknife vastu võimetu.

Forsyth Turn on pere noorem poeg, ta vend on kangene, kelle seiklustest tema reisikaaslane on palju lugusid kirjutanud ja nad on üle kogu nende maa rännanud võideldes draakonite, trollide, merineitside ja kõiksuguste muude maagiliste olenditega, samas kui Forsyth jäi pärast venna lahkumist kodust nende isa meelevalda ja pärast isa surma võttis üle maavalitseja rolli ning ta sai ka kuninga salaspiooni Salakäe austava ülesande enda kanda, kui eelmine spioon suri. Forsyth kokutab ja on tagasihoidlik ning surmkindel (nagu teismeline tüdruk) et ta on paks ja inetu ja liiga pikk ja ta juuksed on liiga õhukesed ja punased ja ta on vana (ta on kõigest 27) sest ta vend on talle alati öelnud, et ta on käpard ja paks hernehirmutis. Seda pidevat enese haletsust võib küll pigem mõnelt teismeliselt tüdrukult oodata aga mitte täiskasvanud mehelt. Aga see selleks.

Kui Pip on Viceroy juurest päästetud ja Turn Halli toodud, asub Forsyth teda ravima koos oma suure teenijaskonnaga. Loomulikult ei saa ta teisiti kui koheselt hakata temast unistama kui kire objektist, kuigi Pipi selg on Bootknife poolt üsnagi korralikult ribadeks lõigutud, kui Bootknife sinna igasuguseid keerulisi kujundeid lõikas. Kuid Forsyth on ju siiani olnud häbelik poisike, kes pole naisterahva ligi saanud ja nüüd on üks poolpaljana ta ema voodis, kuna Pipi selga ei saa haavade tõttu katta ja üsna tihti peab Forsyth ise haavapalsamit ta seljale määrima. Ühesõnaga armub ta koheselt ülepeakaela.

Esialgu plaanib Forsyth Pipi ta koju tagasi saata venna abiga, kuid kui Pip Kintyre välja on vihastanud ei jää Forsythil muud üle, kui Pip ise koju aidata. Selleks ajaks on nad ka juba aru saanud, et Pip pole pärit sellest maailmas, ta on hoopis see müütiline olend, keda nad nimetavad Lugejaks, keda keegi ei uskunud päriselt olemas olevat, ning see Lugeja on ka kohtunud Kirjanikuga, kes meie mõistes on nende jumal. Pip kasutab oma Lugeja teadmisi ja Forsyth oma Salakäe teadmisi ning üheskoos panevad nad kokku korraliku exeli ja plaani, millised reliikviad nad peavad koguma ja kust, et saata Pip tagasi tema maailma.

Tundub ju lihtne, mine punktist A punkti B, küsi sellelt vaimult seda ja vasta selle eluka küsimustele või tee see teene mõnele rüütlile või küsi talt oma soovi kolm korda ja lõpuks selgub mida tuleb nende kogutud asjadega teha, et avada portaal või uks või mis iganes, et kahe maailma vahel liikuda saaks. Kuid nii lihtne see siiski pole, sest loomulikult on ju sellistes lugudes oma paharid ja ootamatud üllatused ja ettenägematud keerdkäigud ning kui mängu tuleb veel ka armumine ning seks, siis ….

Noh ühesõnaga, selle mingilmääral tüütult ennast haletseva Forsyth Turni lugu on tegelikult päris andekalt kirja pandud. Võib-olla just see ongi hea, et jutustaja rollis pole mitte see fännitar, kes Pip ja J.M. Frey on vaid seiklusromaanide teisejärguline tegelane, kes ei tea, et tegelikult on ta kirjaniku jaoks vaid üks ääremärkus, kes on loodud vaid selleks, et kangelast veelgi paremas valguses näidata, ja seesama kangelane on väljaspool raamatulehti totaalne harimatu jõhkard, kes näeb kõiki naisi kui päästmist vajavaid neidiseid, kuid tegelikult on ta sügavalt armunud oma kannupoisist reisikaaslasesse, Bevel Domi.

Imelik, kuid huvitav lugemine.

Quest of the Kings

Raamat:  Quest of the Kings (The Quest of the Kings Trilogy #1) by Robert Evert (14.03.2017)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/31338831-quests-of-the-kings

Üle kõikide valduste paeluvad Kuningate ristiretked ühtemoodi nii kõrgemat seltskonda kui ka alamrahvast. Need ohtlikud võistlused ässitavad üksteise vastu kõige hulljulgemaid seiklejaid kui nad ajavad taga nii rikkusi kui ka kuulsust oma enda kuningriigis.

Natalie on tavaline kuueteistaastane talutüdruk, kellele meeldib kuulata kuulsate seiklejate lugusid, kuid need põnevad kuningate riskiretked on ta igapäevaelust väga kaugel, kui ta puhastab talle või teeb muid juhutöid, et oma vigast ema ning paljusid õdesid vendi ülal pidada. Kuid kui ta on koguemata sattunud ühe julma seikleja, Brago, otsa, kes usub, et Natalie on tema ettevõtmistele ohuks, tõmmatakse Natalie tahtmatult viimasesse võistlusesse.

Põgenedes Brago eest otsib Natalie kaitset teise seikleja juurest, legendaarese söör Edrise ning tema kannupoisi Regi juurest. Otsides üheskoos kõigi kuningate ihaldusobjekti – iidset kuldset harfi – tunneb Natalie end esimest korda turvaliselt selle isaliku rüütli seltsis. Kui vaatamata Edrise kaitsele on Brago alati neist vaid sammuke maas. Kui siis üks Brago julm vandenõu Natalie tema kaitsjate juurest eemale viib, peab Natalie leidma endast kavalust ning jõudu nagu seda tegid ka iidsed seiklejad, et päästa nii oma sõpru kui ka ise elus püsida.

Fantasy

Kui tavaliselt on põnevad seikluslood poistele ja armastuslood tüdrukutele, siis selles seiklusloos on peategelane täiesti tavaline noor tüdruk, Natalie, kes kistakse ootamatult eemale tema kodust ja omastest, ning tema ainus võimalus ellu jäämiseks ning tagasi koju pääsemiseks on abi palumine seiklejalt, kes võtaks ta oma „kasutütreks“. Kuid kahjuks ei aita Natalied ka sellise mõjuka isiku kaitse kui need kelle eest teda kaitsma peaks nad kõik üle kavaldavad. Kuid alustagem siiski algusest.

Natalie on oma pere ainus toitja. Ta isa sai paar aastat tagasi õnnetult surma, ta ema on tiba lombakas, ta vanem vend kipub suhtlemise asemel peksma ning ülejäänud vennad õed on liiga noored, et veel ise tööd teha. Seega panebki Natalie varahommikul selga poiste riided ja läheb lähedal asuvasse linna talli tööle. Kui tallis piisavalt tööd pole, küsib ta tööd kangru juurest. Ta sõbrannad on talle korduvalt öelnud, et ta võiks kuskile kõrtsi tööle minna, kuid kõrtsipidajad on ta tagasi saatnud, kuna ta pole piisavalt rinnakas ja piisavalt kena näolapiga. Natalie on tavaline neiu, kelle elu pole olnud just kõige kergem, kelle naabripoiss on temasse kõrvuni armunud ning tema paremal järjel peredest pärit sõbrannad püüavad teda aidata kuidas suudavad, kuid Natalie tahab ise hakkama saada, ta ei vaja abi.

Taas kord on linnakesse tulnud kuninga käskjalg, kes hüüab linnaväljakul maha järjekordse reliikvia otsingu. Seekord on tegu kuulsa muusiku Baleni kuldse harfiga, mille ta omal ajal sai kuningalt kingiks ja mis pärast tema surma kadunuks jäi. Linnakesse on kokku tulnud kõik selle ja ka ümbritsevate kuningriikide seiklejad ja kõik tahavad harfi leida, või siis üle kavaldada neid, kes selle leiavad, leid neilt varastada ja siis reliikvia ise kuningale viia ja leiutasu saada.

Natalie kuulab küll alati huviga iga uut seiklust, kuid ta pole kunagi tahtnud ise seiklusest osa võtta. Kui ta aga õhtuhämaruses raamatukokku hiilib raamatut „laenutama“ satub ta ühele seiklejatest. Kuigi ta arvab et teda ei nähtud, püüab Brago ta siiski minema hiilides kinni ning peksab ta vaese omaks.

Nataliel pole kellegile kaevata, sest kes tavalist talutüdrukut ikka kaitseks. Kui ta oleks jõukamast perest, siis oleks Bragol jamad kaelas, kuid praegu võib ta ainult õnnelik olla, et ta ellu jäi. Natalie naabripoiss Artie on valmis maha lööma selle, kes Natalie näo on potilillaks peksnud, kuid Natalie ei reeda talle esialgu, kes on selle taga. Kuid siis näeb Natalie järgmisel päeval Bragot taas linnas, selles tallis kus ta töötab, ning otsustab kätte maksta – ta varastab Brago raamatud ja kaardid. Natalie on piisavalt vihane sellel hetkel, et ta ei mõtle sellele, mida see vargus Henry tallidele ja Henryle endale teha võiks, ta tahab lihtsalt oma peksmise eest kätte maksta, ning kuigi ta on hommikul endale noa ostnud, teab ta hästi, et ta pole piisavalt tugev, et Bragot tappa, seega teeb ta seda, mida saab.

Kuid see oli vale lüke, sest sellega maalis ta oma seljale veelgi suurema märklaua ja nüüd on ta ainus võimalus pääsemiseks nõustuda sõbrannade ja Artie abiga, ning ta põgeneb linnast, et minna teise suuremasse linna, kuhu kõik seiklejad teel on, et otsida üles ainus teine rüütel, kellel on piisavalt mõjuvõimu Brago üle, et temalt kaitset anuda.

Natalie ei lähe oma rännakule üksi, temaga tuleb kaasa ka Artie, kellel oli nagunii plaan kodust kevadel lahkuda, sest viienda pojana ei päri ta perekonna õunaaeda ja ainus võimalus ise midagi elus saavutada on õnne kuskilt mujalt otsida. Nad jõuavad pärast paaripäevast rännakut oma sihtpunkti, leiavad teised seiklejad, uurivad maad, leiavad ka söör Edrise elukoha, kuid kui Natalie ronib mööda seina üles tema toa poole, satub ta hoopis Edrise kannupoisi Regi tuppa, kes esialgu teeb Natalile selgeks, et ta teab kõiki põhjuseid peast, miks tüdruk seal on ja võib talle täpselt sama kindlalt anda ka Edrise vastused ilma Edris teda kuulma peaks, kuid lõpuks siiski Edris kuulab Natalie ära ja oleks nõus isegi Natalied aitama, kui tal tõesti on need raamatud mida ta väidab endal olevat. Kuid enne kui Natalie jõuab raamatud Edrisele anda, saab raamatute õige omanik raamatud tagasi.

Kuidas siis jääb, kas Nataliest saab Edrise sohitütar, keda ta üle kõige armastab, kas Natalie aitab Edrisel Baleni harfi leida, kas tema pere ootab tema õnneliku naasmist, kas Artis leiab uue elu, kas Brago saab teenitud palga … Kuigi aegajalt on Natalie isekus ja naiivsus lausa vihale ajavad, on see kõik vaid kasvamise valu, ning mida aeg edasi seda tugevamaks ja hoolivamaks tema tegelaskuju muutub. Ka inimesed tema ümber muutuvad koos temaga, mõned ta kaotab tahtmatult teised tahtlikult, kuid need kelle ta leiab teevad ta tugevamaks. Ning kui te olete selle raamatuga lõpuni jõudnud on õige aeg võtta kätte Roberit esimesed kolm raamatut, sest siis saate teada lugu kuidas leiti Iliangori täht :).

The Gods of Mars

Raamat:  The Gods of Mars (Barsoom #2) by Edgar Rice Burroughs (1913)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/841973.The_Gods_of_Mars  

On aasta 1886. Igavesti 30ne John Carter naaseb Marsile ning võitleb taas kord vaenlastega koos oma rohelise sõbra Tars Tarkas ning punase sõbra Kantos Kaniga. ’Taevas’, Kuldsetel mägedel, ’Jumalanna’ Issus, kannibal, väidetavalt surematu, mustade Omeanide ja valgete Thernide ülemvõim, püüab kinni et vangistada ning süüa palverändureid – nii rohelisi kui punaseid. John satub vangi, nagu ka ta naine Dejah Dhoris ning nende poeg Carthoris. Kas jääda vangi või põgeneda, mõlemad võivad tähendada surma.

Fantasy

Sellest on möödunud ikka aastaid, kui ma esimest raamatu lugesin ja filmi vaatasin, kuid nüüd lihtsalt tuli uus osa ette võtta.

Mis siis on toimunud pärast seda kui esimese raamatu lõpus John Carter Marsi elanikele hapniku tootava taime avas ja ta ise maale tagasi tõmmati? Seekordne lugu algab taas sellega, kuidas John Carter oma kauge sugulase – kirjanikuga – kohtub ja talle paksu käsikirja annab, kuhu ta on kirja pannud oma seiklused pärast seda kui ta kümme aastat hiljem taas Marsile läks.

Esimene veerand raamatut ongi sellest, kuidas John Carter tagasi Marsile jõudis, taas kord porgandpaljas, kuid koht on talle tundmatu, sest oma eelneva Marsil viibimise ajal, ei näinud ta seal kordagi lopsakat loodust või suurt veekogu, nüüd on ta aga keset korraliku džunglit mis asub mere lahes. Kuid selline õnnis ’Taeva’ tunne ei kesta kaua, sest otsekohe leiavad ta üles Puumehed, kes püüavad teda tappa, seega hakkab John Carter neid armutult hakkima ja rohelist verd lendab kõikjale.

Peagi satub ta oma võitluse ja põgenemise käigus peale grupile rohelistele Marslastele, kellega koos ta võitlust jätkab, sest nüüd on Puumeestele lisandudnud ka Valged Gorillad, kuni neist on järel vaid üks (ülla ülla, see on ju Tars Tarkas) ja nad peavad põgenemiseks pugema kuldse ja vääriskividega kaetud mäe jalamil kasvava puu õõnsusesse. Selle õõnsuse kaudu õnnestub neil ronida mäes oleva koopani, kuid koopasse jõudnuna leiavad nad end lõksust. Kuid pole probleemi millest need kaks mõõga abiga end välja ei võitle.

 

Kogu selle esimese veerandi jooksul oligi vestlust kõige rohkem üks lehekülg, kuid pärast seda läheb asi palju jutukamaks, mis ei tähenda kaugeltki, et relvad vaikikis.

Kui John Carter ja Tars Tarkas on lõksu valitsejad tapnud ja nende vangid vabastanud, püüavad nad edasi minna Thernide templisse, et sealt tähelepanu äratamata põgeneda, kuid enne kui nad seda teha saavad ründavad templit Mustad piraadid. John Carteril õnnestub Tars Tarkas ja üks päästetud printsess varastatud lennuaparaadiga minema saata, kuid kuigi ta vallutab laeva ka endale, päästes taas ühe printsessi, kuid siis jääb ta ühe suurema lennuaparaadi vangiks ning ta viiakse maa-alusesse Issuse templisse, kus elavad Mustad Omeanid.

Taas kord ei jää John Carteril muud üle, kui oma võitlemisoskusi tõestada, kui ta koos oma nüüdseks orjaks taandatud vangistajaga ja nende kongikaaslasega suurele areenile viiakse, kus nad äärmiselt paksu ja inetu Issuse (mulle meenus koheselt Tähesõdade Jaba the Hutti) meeleheaks võitlema peavad. Kuid enne kui nende kord võitluseks tuleb, tekitavad nad mässu, mille tulemusena paljud vangid surevad, kuid nemad kolm saavad minema. John Carter vaatab seda noort kongikaaslast ja talle tundub, et poiss on millegi pärast talle tuttav, kuid ta ei suuda kuidagi pilti kokku panna – lugejad võiks talle sada ja üks korda öelda, kes see poiss on, kuid John Carter pole selles suhtes kõige teravam pliiats karbis. Kui nad on lasknud end tagasi vangi viia, sepitsevad nad plaani kuidas põgened ning see neil ka peaaegu õnnestub, kuid viimasel hetkel pannakse neid ikka tähele ning neil tuleb kiirkorras põgeneda Heliumi suunad.

Kuna põgenedes sai nende laev viga, siis peavad nad vastu tahtmist ühe Roheliste Marslaste linna juures maanduma ning sealt uue transpordi muretsema. Kuid linna juurde jõudes leiab neid see esimene printsess, kelle John Carter koos Tars Tarkasega minema saatis ja selgub, et Tars Tarkas on vangis seal linnas. Seega peab John Carter minema Tars Tarkast päästma ja transporti tooma. Loomulikult toob ta mõlemad.

Selleks hetkeks on John Carter ja ta poeg Carthoris juba rääkinud nii Dejah Thorisest kui ka Heliumi seisust sel hetkel, kui Carthoris aasta varem oli Mustade piraatide poolt vangi võetud, kui ta õhusõiduk oli nende peidetud koopa lähedal rikki läinud. Nüüd on nende mõlemi soov vaid koju tagasi minna ema ja abikaasa juurde.

Enne veel kui nad Heliumisse jõuavad, jõuab neile järele vihale aetud Roheliste Marslaste hord, kuid sellest ohust päästab neid Heliumi laevastik, kuid selle päästeoperatsiooni käigus läheb taas kord printsess kaduma. Heliumi laevale jõudes selgub, et neid mitte ei päästetud, vaid vangistati, kuna Helium on taas Zodanga väe valduses ja kui John Carter julgeb veel ka öelda, et jumalanna Issus on pettus, süüdistatakse teda ka jumalateotamises. Lisaks sellele on ka Dejah Thoris alles paar päeva tagasi linnast lahkunud, et minna palverännakule otsimaks oma kadunud poega ja nad saavad teate, et Mustad Piraadid on ka tema röövinud.

John Carter ning tema vanad ja uued, rohelised, punased ja mustad sõbrad (kuskil planeedil Mars peaks olema ka kollased, kuid eks neid tutvustatakse kuskil hilisemates raamatutes, mida on 11 tükki) panevad paika plaani, kuidas päästa Dejah Thoris ja lõpetada Issuse valevalitsus, kuid selleks, et lugejat ei peaks tüütama pikkade laevade ehituse ja sõdurite koolitamise teemaga, on ju kaval panna John Carter aastaks vangi (maa aastaks) ja päästa ta vahetult enne seda kui 365 päeva täis saab ning saata ta siis koos suure laevastikuga ja tuhandete sõduritega päästemissioonile.

Loomulikult ei lähe kõik nii kui plaanitud, sest Helium on täis Thernide spioone ja teel Omeani ründab neid Mustade piraatide laevastik, kuid lõpuks jõuab John Carter ja co siiski Issuse templisse, kuigi John Carter on masenduses, sest 365 päeva on ju möödas ja Dejah Thoris peaks olema juba surnud, kuna kõik kes on juba kord vaadanud Issuse nägu, peavad aasta pärast surema, kuid Marsi aasta pole ju 365 päeva, Marsil on topelt sama palju päevi aastas, seega on Dejah Thoris veel elus ja hetkeks saavad nad isegi rääkida ja kallistada kuid siis – mis juhtub siis kui õudus või põnevusloos öeldakse kellegile ’Oota siin, ära liigu, ma tulen kohe tagasi ja siis pääseme koos minema’?

Vot siis selline võitlust ja uskumatuid kokkusattumusi täis lugu, kus John Carter korjab endale taas hunniku erivärvilisi uusi toetajaid, leiab oma poja (kes peaks maa aja järgi olema alles 10 aastane ja vangi langes ta siis 9 aastaselt, kuid Marsi aja järgi oleks ta hoopis viiene ja vangi sattus neljaselt, kuid poissi kirjeldatakse kui täisjõus noort täiskasvanut), korraks kohtub ta ka oma elu armastusega, kuid samas korjas ta teelt üles kaks teist printsessi, kes temasse hetkega armuvad ja sellega seoses kas jumaldavad või vihkavad Dejah Thorist.

See teine Barsoomi lugu oli üks lõppematu võitlus, kõige uue esmalt tapmine ja siis uurimine, kas see võiks sõber olla ja üks uskumatu kokkusattumus teise järel ja lõpp on kõike muud kui arvata oskad, kuid samas väga loogiline, sest nii saab ju järgmist raamatut põnevalt alustada.

Põnev lugemine!!!