Hinne: A+
Kas julged saatusega mängida …
Selles kütkestavas ning kõhedustekitavalt ehedas
raamatus on peategelaseks elunautlejast maailmarändur Porzia Amard, kes on
jätnud maha oma Prantsuse-Itaalia veini meistritest pere Toskaanas, et õppida
ajakirjanikuks Ameerikas, ning asub lõpuks elama Floridas, Pensacolas, kohas
mida armastavad orkaanid.
Ning just ühe sellise marulise orkaani järelkajas
teebki tema elu järsu müütilise pöörde ning ta lugu algab.
Porzia vanaema surivoodil annab ta vanaema üle
talle oma siiani varjusurmas olnud maagilised võimed, ning Porzia alustab
unustamatut teekonda eneseleidmiseks. Tema teekond viib teda tuulistelt
Toskaana mägedelt ohtlikule Lõuna Austraalia rannikule ning soolastele
randadele lääne Floridas. Poirzia jätab seljataha oma tavalise sirgjoonelise
elu, kui ta on näinud hingerännaku sessioonil oma hingesugulast ja tundnud
sedavõrd tugevat armastust, et see on ka pärast kõiki neid sajandeid tugev.
Porzia elu on läbipõimunud suurepärasest proosast,
suu vett jooksma panevatest toidulõhnadest, joovastavatest veinidest ning
suurepärastest karakteritest. Ta avastab end maailmast täis esoteerilisi saladusi. Kui ta kohtub
kunagise ralliässa Gabe Milleriga kaotab ta end tulisesse kirge. Kogedes
sellist armastust, mida meist vaid vähesed on tundun, rääkimata sellest
unistamisestki, tabab Porzia end uskumast, et Gabe ongi tema kadunud
hingesugulase taaskehastus. Et asju nende jaoks veelgi segasemaks ajada, tuleb
arvestada sellega, et Gabe minevikus on saladusi, mida ta ei saa Porziale
avaldada.
See eriline ning suurepärane raamat on vastupandamatu
neile kes armastavad armastusromaane, toitu, veine ning müstikat ja maagiat.
See raamat laseb teid vabaks maa kütkest, segab piire turvalise ja ebahariliku
vahel, armastuse ja hirmu vahel ning meie ja jumalate vahel.
Romance, Food, Wine, Mysticue
Ma alustan selle raamatu arvustust hästi ettevaatlikult, sest kui ma
luban end liialt mõelda sellest kõigest, mida ma lugesin, siis ma kardan, et ma
ei suuda taas pisaraid tagasi hoida.
See oli taas üks selline raamat mille lõpus tabas mind pohmakas, nagu
seda oli ka raamatuga Broken – ma ei suuda kuidagi raamatust välja ja eemale
astuda.
Lugu on ju iseenesest lihtne – tüdruk kohtub poisiga, nad armuvad, nad
jagavad ühiseid kirgesid toidu, veini ja üksteise vastu. Nad elavad küll
maakera erinevatel pooltel (Austraalias ja Floridas) kuid armastus ei tunne ju
piire, ei riigipiire ega ka ajalisi piire. Kuid aeg on see mida neil kahel on
väga vähe.
On ju tuntud ütlused, et kui armastad, siis lase vabaks ja parem on
armastada ja kaotada, kui mitte kunagi armastust tunda, kuid mina ütlen, et kes
iganes need ütlused välja mõtles pole ise kunagi kaotuse valu tundnud. Isegi
vaatamata sellele, et tegu oli vaid raamatuga ja väljamõeldud looga, oli ta
niivõrd hästi kirjutatud, et ta puges sügavale hinge ja selle raamatu lõpp ei
möödunud lihtsalt läbi pisarate. Kui tavaliselt selliste raamatute puhul loen ma lõppu
läbi pisarate, siis seekord pidin ma raamatu käest panema, esimese peatäie ära
nutma, ning alles siis sain jätkata.
Aga mingem kergemate teemade juurde tagasi –toit ja vein. Selles raamatus
on fantastilised toidu ja veini kirjeldused. Elavalt tuli silmade ette
Austraalia toidusari Minu Köök on Parim, ka seal räägitakse toidust sama
nakatavalt. Ja ka veini kirjeldus on tal väga austav ja isu tekitav.
Kogu lugu on läbi põimunud maagiast ja müstikast, kuid mitte sedavõrd,
et seda raamatut võiks võtta kui paranormaalset – selle raamatu maagia on
igapäevane, naiselik maagia.
Reisimist on raamatus palju ning olustiku kirjeldus on väga osavalt
tehtud. Kui meie peategelased on New Orleansis meenusid mulle elavalt Anita
Blake raamatud, sama olustik, sama sensuaalsus, samasugune müstilisus.
Raamatu lõpp meenutab mulle Nicholas Sparksi raamatuid, mis ei lõppe
pea kunagi täielikult positiivselt, alati on neis õnn läbi pisarate, selline
kibemagus HEA lõpp.
Among the Cloud Dwellers peaks olema esimene raamat Entertainment sarja
raamatutest. Kui järgmises raamatus Porzia lugu peaks jätkuma, siis ma ilmselt
mõtlen pikalt enne kui ma julgen edasi lugeda, sest kuigi ma tahaks väga teada,
kuidas lugu edasi läheb, kas ta leiab oma hingesugulase ja kuidas see herr.
Wolf selle kõigega seotud on, kuid samas ma ei julge edasi lugeda, sest äkki on
veel halbu asju ees ootamas. Aga seda vaatab juba siis kui kunagi see järgmine
osa ilmub.
Ja küsimus teile kõigile - Milline muinasjutt oli teie lapsepõlve lemmik muinasjutt?
Aga selle raamatu kohta peab ütlema, et kui teil on vähegi tahtmist
lugeda midagi väga hingelist ja kaasahaaravat, ilusat ja masendavat siis olge
valmis nutma ja lugege seda raamatut.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar