Hinne: B
Kaunis miss Amanda Snow pole harjunud sellega, et kõrgseltskonna
härrasmehed tema peale nina kirtsutavad. Kuid kui ta ema ootamatult sureb ja
sunnib sellega Ameliat otsima tööd rikka peretütre saatjadaamina, õpib Amelia
kiiresti, et tal tuleb valida kas oma ilu esiletõstmise või töö kaotuse vahel. Kui
tema tööandjad, Smithsonid, otsustavad korraldada nende maamajas peo, on Amelia
eesmärk jääda kogu seltskonnale nähtamatuks. Kuid kuidas saaks ta seda teha,
kuid Smithsonite aukülaline on Lord Quentin Fortescue, Amanda lapsepõlvesõber,
kellele ta oma südame kaotas?
Lord Quentin Fortescue on noorim poeg ja palju enam
huvitatud Smithsoni puuvilla vabrikutest kui peretütre võrgutamisest. Kuid peretütre
saatjadaam on hoopis see, kes paneb Quentini neile rohkem tähelepanu pöörama. Aastaid
tagasi oli miss Amelia Snow tema abielu ettepanekust keeldunud ilma vähimagi
kahetsuseta. Nüüdseks on Quentinist saanud täpselt selline mees, keda Amelia
oli tollal abikaasaks tahtnud, kuid kas Ameila on endiselt seesama ennasttäis kaunitar,
kes oli ta südame murdnud? Ning kas nad on valmis oma uus positsioone riskile
panema, et vaid rahuldada nendevahelist tulist külgetõmmet?
History, Romance, Novella
Inetute Pardipoegade triloogia lõppes aasta alguses ja peagi on ilmumas
uus triloogia – Kavalad Lesed. Kuidas minna sujuvalt üle ühelt sarjalt teisele –
kirjutagem sinna vahele üks väike novellike, kus võetakse kokku eelmise sarja
juhtumised ja ühtlasi tutvustatakse ka uue sarja peategelasi.
Ühesõnaga on selles novellikese peategelaseks Inetute Pardipoegade
suurim vaenlane Amelia Snow, kes meenutas esimese kolmes raamatus „Kurja
Kasuõde“, kuid selles novellikese on ta taandatud „Tuhkatriinu“ rolli. Nii
malbe ja elukogenud, et ei suuda kuidagi uskuda, et see eelmiste raamatute tuldsülgav
tulehark on seesama turteltuvike – ilmselt on talle õiged rohud seekord
määratud :):).
Meie kangelaseks on lesestunud Lord Fortescue, kes oli kunagi ja
ilmselt on veel ka praegu armunud Amandasse, kuid ta ei taha oma südant uuesti
letile laotada. Ja seega katsuvadki meie kangelased esmalt üksteist kaugelt ja
siis üha ligemalt, kuni meie kangelane ei suuda oma näppe me kangelanna
sügavustest enam eemale hoida. Sellel ajal kui teised mängivad seltskonna
mänge, mängivad nemad muid mänge. Ei nad ei mängi Blind Man’s Bluffi – ei SBTB
versiooni sellest (Leidkem Müütiline Neitsinahk) ega ka traditsioonilist pimesikku
:):). Aga jah, see mäng viib neis samuti edasi järgmise sammuni, mis viib neid
kiirele reisile Inglismaa versiooni Las Vegasest – Šotimaale.
Kuna see oli vaid novell, siis pole siin ühtki kriminaalset müsteeriumi
mida nad peavad lahendama enne kui voodisse hüpata saab, seega on selles loos
vaid armastus ja uute tegelaste tutvustus. Hea lõpp ühele triloogiale ja
sissejuhatus uuele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar