Pretty Dark Nothing

Raamat: Pretty Dark Nothing (Pretty Dark Nothing #1) by Heather L Reid (2013)

Hinne: F
Lühikokkuvõte: http://www.goodreads.com/book/show/15768498-pretty-dark-nothing
Sellest on möödunud kakskümmend kolm päeva, kui Quinn viimati magas rohkem kui paar minutit korraga. Tema unenägudesse on tunginud deemonid, teda jälitavad päeval deemonid, sosistades talle kõrva tema surmast. Magamatus ning kõikemattev hirm on hävitamas Quinni elu. Energiajoogid ja kofeiini tabletid ei aita teda enam ärkvel püsida. kui Quinn kooli koridoris jalapeal tukkuma jääb, satub Aaron – poiss kellel on amneesia ning erilised võimed – kogemata Quinni õudukatesse. Deemonid teevad kõik, et neid kahte üksteisest eemale hoida. Deemonid ei lase ka Aaronil meenutada ta unustatud mälestusi. Üheskoos suudaksid Quinn ja Aaron allmaailma pimeduse igaveseks minema ajada. Seda muidugi juhul kui deemonid neid enne seda just ei tapa.
Paranormal, YA, Romance,

See raamat on veel sellest ajast, kui na olin just NetGalley liikmeks saanud ja seega krabasin kõiksuguseid võimalikke raamatuid lugemiseks ja tänu sellele sai küsitud nii häid kui ka halbu raamatuid, sest sisukokkuvõte on ju kõigil väga hästi kirjutatud.

Käesolev raamat on üks väga nõrk raamat.

Esialgu, kuna tegemist on tüdrukuga, kes püüab end ärkvel hoida, arvasin ma et äkki on üks põnev paranormaalne õudukas nagu Stephen Kingi Insomnia. Kuid ei, lihtsalt üks tüüpiline teismeliste vingumine, halamine, enese mahategemine, ebakindlus, esimene armumine, esimene pettumine, esimene seks … ma lugesin ja mõtlesin, et jumalale tänatud, olen ma ise juba ammu sellest east väljas, kuid mille kuradi pärast ma pean midagi sellist lugema, ning kus kurat on tegelikult selle raamatu mõte, kas kogu see kiun ja hala ongi selle raamatu sisu ja paranormaalne pool on need kummitavad deemonid?

Raamatu peategelane Quinn meenutab vägagi Glee Quinni ja tema deemonid on kui Henry Fuseli maalilt välja astunud. Pärast seda kui Quinn teatab, et tähtsaim asi tema elus on kisakoor, olin ma juba valmis raamatut täiesti käest panema, kuid jätkasin siiski, lootuses et äkki asi paraneb.

Raamatu lõpu poole arvasin ma, et äkki on tegu umbes nagu Stephen Kingi Carrie looga, kuid ei, ikkagi ei läinud lugu paremaks ning ikkagi ei tulnud välja, mis on selle raamatu mõte.

Ja siis, kui raamatust oli alles jäänud veel vaid 5% ilmus välja surmaingel Azrael ja siis seletati ülikiiresti kes tegelikult on Quinn ja Aaron, ning mis moodi nad omavahel seotud on. Ja siis tõmmatakse Aaronil kõri läbi ja jõgi kannab ta minema ning Quinn hakkab peale peaaegu uppumist taas hingama ja raamat ongi läbi. Kuid kas selliste suurte saladuste paljastamine on piisavalt huvitav, et tahaks ka järgmist raamatut lugeda? Ei, ei mingil juhul, sest isegi kui Quinn on ideaalne segu inglist ning kuradist ja Aaron on tema kaitsja ja Azrael on Quinni looja – see pole piisavalt huvitav, et teada saada kas Aaron tegelikult ka suri ja mis Quinnist edasi saab ja kes saab olema tema järgmine kaitsja.

See oli üks halvasti kirjutatud ning igav raamat. Ma arvasin algul, et äkki on mu negatiivne hinnang seotud sellega, et tegemist on YA raamatuga. Kuid ei, sest on piisavalt palju YA raamatuid, mis on väga hästi kirjutatud ja neid on huvitav lugeda ka täiskasvanuil, kuid see raamat – isegi tiinekad ei viitsiks seda lõputud kiunu lugeda, neil omagi elu piisavalt raske.