Unforgivable

Raamat: Unforgivable by Joanna Chambers (2013)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/16104103-unforgivable

Üks kurikuulus naistemees on tegemas oma elu suurimat viga – ta armub omaenda abikaasasse.

Gil Truman näeb vaid imeilusat Tillyt – kuni ta on sunnitud abielluma lihtsakoelise Rose Davenbortiga, et saada tagasi maavaldused, mis ta isa on hoolimatult mängupõrgus kaotanud. Pärast ebaõnnestunud pulmaööd, millest jäävad vaid kibedad mälestused, viib ta Rose kaugele Northumbrian maavaldustesse, rahustades oma süütunnet sellega, et ta ei pea enam kunagi oma naist nägema.

Viis aastat pärast seda kui kohutav pulmaöö purustas kõik Rose romantilised unistused, on ta mõõt täis saanud kuulmaks pidevalt kuulujutte oma abikaasa üleaialöömistest. Rose pole enam ammugi uje, inetu tüdruk, kelle Gil maha jättis. Temast on saanud tugev ja enesekindel naine, kes teab kuidas maavaldusi juhtida. Ja ta teab ka mida ta tahab – ta tahab oma abikaasat tagasi oma ellu ja ka voodisse.

Gill ei tunne ära seda julget, flirtivat naist, kellega ta ballil kohtub, olgu tal siis ees mask või mitte. Kuid ta on hetkega temast sisse võetud ning nende ühine kirge täis öö on parim, mida ta kunagi kogenud on.

Kuid kui ta sellele kaunile tundmatule oma patte tunnistab, rebivad ilmsiks tulnud saladused vanad ühised haavad taas lahti, ning ähvardavad lämmatada igasuguse lootuse nende ühiseks tulevikuks.

Romance, History,

Mõningad aastad tagasi sattusin ma lugema Joanna Chambersi esimest raamatut The Lady’s Secret, kuna SBTB andis tollele raamatule väga kõrge hinnangu ja tõsi ta on, et The Lady’s Secret on väga hea raamat. Seega kui ma avastasin, et tal on ka järgmine raamat ilmunud, siis pidi seda ju kindlasti lugema.

Mulle meeldivad Joanna Chambersi raamatud, sest ta tegelaskujud on alati tugevad ja hästi kirjutatud ning lood on alati intrigeerivad.

Käesolev raamat on siis kahest noorest inimesest, kes on sunnitud abielluma. Tütarlaps arvab küll alguses et ka noormees on päri vanemate poolt kokkulepitud liiduga, kuid avastab peagi, et lugu pole sugugi nii. Kuigi nende vahel on tõmme, rikub selle siiski noormehe vastumeelsus ja tütarlapse ebakindlus. Ja sedasi viibki elu neid esialgu lahku – Rose jäetakse maale mõisa pidama ning Gil läheb linna enda (ja ka Rose) mainet rikkuma – kuigi tõsi ta ju on, et mees võis siis omada 101 armukest ja teda nimetati naljatlevalt elumeheks, kuid naised … see selleks.

Üks moment, kui Gil pole ühelegi Rose kirjale vastanud ja Rose on juba teab mitmendat artiklit oma mehe armuseiklustest lugenud kollasest ajakirjandusest, otsustab ta ohjad enda kätte võtta läheb Gil tagasi nõudma.

Londonisse jõudes annab ta isa armuke talle nõu, mitte minna nende Londoni linnamajja Gili ette lömitama ning teda tagasi anuma, vaid minna ja püüda mehe tähelepanu endale maskiballil, kuna Gil pole teda ju viis aastat näinud ja Rose pole enam ammugi see nääpsuke just tuulerõugetest paranenud armiline tütarlaps. Idee töötab paremini kui nad arvatagi oskasid, sest Gil ei tunne Roset ära ka siis kui Rose omal maski eest võtab.

Kui Gil oma võluva kaaslase nime küsib, vastab naine, et ta nimi on Eva, Eva Adams. Rose lihtsalt ei suutnud öelda Gillile et ta on tema ammu hüljatud abikaasa ning rikkuda seda ilusat hetke mida nad nautisid. Ja seega kuulebki Rose Gillilt asju mida ta muidu poleks kunagi teada saanud – põhjus miks Gil pidi Rosega abielluma ja kuidas Gil teda tegelikult mäletab ning ka seda, et Gilil pole plaaniski kunagi oma naise juurde tagasi minna.

Pärast nende ühist tormilist ööd, läheb Rose tagasi maamõisasse jättes Gili teadmatusse, et see kellesse mees armumas on on ta oma abikaasa. Kuid Rose ei saa siiski oma Londonis käiku täielikult enda teada jätta, sest sellele tulisel ööl on tagajärjed.

Loomulikult kui Gil teada saab, et tema unistuste Eva oli tegelikult tema abikaasa Rose on ta tulivihane, kuid ta ei saa enam oma naist Londonist eemale hoida, kui tema pärija on sündimas ja seega toobki ta Rose linna. Kuid seda vaid selleks, et ta siis taas üksi jätta võitlema kõrgseltskonna keelepeksu ning halvakspanuga. Ja ega nad ka omavahelisi tundeid vaka all hoia. Kui tavaliselt on armastusromaanide paarid alati nokkapidi koos kui turteltuvid kes andestavad üksteisele kõik ja vannuvad igavest truudust – siis see paar vaidleb pidevalt ja karjuvad kuis jaksavad, kui emotsioonid üle keevad. Seltskonna ees on nad küll viisakas abielupaar, kuid oma kodus näitavad nad oma tõelisi tundeid.

Pärast üht sellist tulist vaidlust tormab Gil kodunt minema ja Rose kaotab öösel lapse. Nüüd ei seo neid enam midagi. Rose läheb maale tagasi. Ja Gil uputab end pudelisse.

Kuid õnneks ei lase Rose isa noortel endid ohverdada lihtsalt selle pärast, et nad mõlema endid süüdi tunnevad erinevate ning täiesti põhjendamatute asjade pärast.

Lõpp on seega üks loodetavasti õnnelik algus.

Kui ma seda raamatu lugema hakkasin, siis meenus mulle kohe alles hiljuti loetud sari The Rules of Scoundrels – samuti kaardimängus kaotatud maavaldused, abielu selleks, et maavaldusi tagasi saada, maskiball, vastumeelne peig ja pruut, kuid lõpuks ühise keele leidmine.

Ja üldkokkuvõttes on Unforgivable üks hea raamat, intelligentsed ja tugevad karakterid ja huvitav lugu.