Artemiz's 2017 book montage

Uju koos uppujatega
Eighty Days Yellow
Eighty Days Blue
Eighty Days Red
Waking Gods
A History of Courtship: 800 Years of Seduction
The Ladies of the House
Eikusagi
The Gods of Mars
Quests of the Kings
The Untold Tale
The Forgotten Tale
Big Little Lies
S is for Stranger
Minu geniaalne sõbranna
Sel pikal ajal. Ümber jutustatud
Olemise talumatu kergus
The Book Lovers' Appreciation Society
The Six Train to Wisconsin
Highway Thirteen to Manhattan


Artemiz's favorite books »

reede, 16. jaanuar 2015

Density of Souls



Raamat: Density of Souls by Christopher Rice (2000)
Hinne: A
„Hirm ei puutu mind, ta ainult narrib mind. Ta ei saa mind endaga kaasa, ütle mulle vaid kuhu minna …“

Need sõnad, mida Stephen jagab oma lapsepõlvesõpradega tormises New Orleansi surnuaias, annavad neile kõigile julgust. Kuid kui nad kõik koos astuvad prestiižikasse Cannoni Keskkooli, muutub kõik. Brandon ja Greg koguvad kuulsust sellega, et nad piinavad armutult Stephenit. Meridith, kes oli kunagi Stepheni usaldusväärne liitlane, viskab nüüd talle kaikaid kodarasse ning salgab maha nende kunagise sõpruse.

Aastaid hiljem kirjutab Meridith oma päevikusse, mis juhtus kui Greg ja Brandon muutuvad tundliku ning õrna Stepheni suhtes üha häälekamaks ning agressiivsemaks. Kuid isegi soojärv ei suuda kõiki patte varjata. Vana kellatorni varjus hakkab Garden Districti laste kodune kasvatus kandma peagi kibedaid ning surmavaid vilju.

Selles Cristopher Rice esimeses müstilises loos sosistab õelus ning armastus karjub, kuid tõde on vaikne kui haud.
Mystery, Thriller, MM
 
Ma tean ju Cristopheri ema toeseid juba ammusest ajast ja Cristopheri enda viimast raamatut Vines lugesin ju alles hiljuti, seega kui pakuti tema uusi raamatuid, siis olin igati valmis ja järgmiseid proovima.

Esialgu oli lugu imelik ja segane, sest siin on nii palju erinevaid väikseid lookesi koos, koos paljude erinevate tegelastega, kuid mida edasi, seda enam põimuvad nad kõik kokku üheks vägagi heaks looks ning raamatu lõpp on täielikult „küünte närimise ja istme serval sitsimise“ hea, ning iga kord kui pidin lugemise katkestama, oli seda tõsiselt raske teha.

Käesolev raamat on Cristopheri esikromaan ja antud uustrüki eessõnas annab ta potentsiaalsetele lugejatele väga head nõu – Kui te otsite tõetruud ja realistliku portreed keskkooliõpilaste täiskasvanuks saamisest New Orleansis, siis otsige edasi, see ei ole see raamat. Kui te otsite delikaatset seltskonnakroonikat geide elust New Orleansi Prantsuse kvartalis, siis otsige edasi, see pole see raamat. Kui te otsite raamatut vampiiridest või nõidadest, siis vabandust, kuid teil käes vale Rice.

Ja see ongi parim viis iseloomustada seda raamatut – see pole vaid MM raamat, see pole kindlasti YA/NA raamat, ei ole see ka vaid koolivägivalla ega ka peredraama raamat. Kõige parem viis seda raamatut lugeda on see, kui olete valmis kõiges võimalikuks ning teil puuduvad igasugused ootused.

See oli üks igati nauditav raamatu kogemus.

Kuid ühte kurba asja tahan ma ikkagi küsida – miks küll alati kõik ilusad ja andekad mehed on geid?

Kuid ühe lõigu tahan ma siiski siia lisada, sest see oli lihtsalt nii hea:
You told me about what you called the light in the darkness. About how life was neither good nor bad, but a combination of both and occasionally good things pop up in the middle of tragedy, but they still don’t make tragedy go away.

They can’t protect you. They’re just light.

But what you didn’t say is that sometimes, certain people can be a light in the darkness.

There are some people in this world who are worth saving when other people decide they shine the wrong kind of light on the wrong kind of things.
You have been and will always be my light in the darkness.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar