The Ruby Brooch

Raamat: The Ruby Brooch (Celtic Brooch Trilogy #1) by Katherine Loewry Logan (2012)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/13579358-the-ruby-brooch

Kui MacKlenna farmi pärianna, parameedik Kit Macklenna avastab et ta polegi see keda arvas end olevat, kasutab ta maagilist rubiiniga prossi, et reisida ajas tagasi üheksateistkümnenda sajandi keskpaika, Ameerika Läänerannikule, et leida oma tegeliku identiteeti. See täiskasvanuks saamise teekond viib teda vägagi ohtlikule teekonnale mis võib lisaks ta südamele röövida talt ka ta elu.

Šotlasest jurist Cullen Montgomery on oma tuleviku suhtes teinud väga kindlad plaanid, ning neis plaanides pole üht ekstsentrilist riskialdist naist, kuid see ei peata teda naist siiski ihaldamast, kui ta näeb kuidas Kit on valmis riskima kõigega vaid selleks, et üht nende reisikaaslast päästa. Kas Cullen suudab püsida omavalitud rajal ning täita Californias antud lubadusi, või siis alistub ta ainsale naisele kelle süda lööb samas rütmis kui tema oma?

Time Travel, Romance

Kui ma seda raamatut lugema hakkasin, siis ma nii väga lootsin, et see on üks hea lugu, sest ma olin palju head selle kohta lugenud ja paljud olid seda raamatut soovitanud kui head ajarännu raamatut … kuid ma pidin pettuma.

Siin oli nii mõnigi asi, mis rikkusid minu lugemiskogemuse. Esiteks see, et minu jaoks oli tegu Diana Gabaldoni Võõramaalase sarja fan-fictioniga. Ma ei hakka koostama siin nimekirja asjadest, mis olid üks ühele Võõramaalase raamatutest sest piisab vaid sellest kui öelda, et peategelaseks on meditsiinilise haridusega tüdruk, kes rändab ajas tagasi, kohtub šoti mägismaalasega, kes on tema ajas ilmunud vaimuna, armub temasse, abiellub kiiruga … noh ja nii edasi. Ühesõnaga nagu oleks Gabaldoni viis raamatut kokku surutud sellesse 400+ lehekülge.

Järgmine asi, mis mul tõsiselt närvidele hakkas käima on see kuidas kõik halb mis vähegi juhtuda võib selles raamatus ka juhtub – autoavarii, peaaegu vägistamine, lõgismadu, buffalo tormijooks, surmavad haigused, röövlid …. Ning see kuidas Kit toob kahekümne esimese sajand asju endaga kaasa üheksateistkümnendasse sajandisse ilma mingi hirmuta, et need tänapäevased vidinad valedes kätes võiksid muuta üleüldist ajaloo kulgu. Ning kuidas kõik tähtis toimub täpselt õigel hetkel ning kuidas loo lõpus toimub liiga palju õigeid kokkusattumusi. Ma tean väga hästi et tegemist on ilukirjandusega, kuid ka ilukirjandus võib olla vägagi usutav kui see on hästi kirjutatud.

Ja asi, mis mind kõige rohkem häiris oli selles loos olev armastuslugu. Või siis õigemini sellest „armastusloost“ puuduv romantika, kirg ja särin. Peale selle, et nad pidevalt mõtlesid või ütlesid, et nad üksteist armastavad ja üksteiseta elada ei saa, ei jäänud mulle küll mingit muljet et nende kahe vahel mingeidki tundeid oleks. Nad vaidlesid pidevalt, nad mõistsid üksteist pidevalt valesti, nad ihaldasid üksteise kehasid, kuid see kõik ei pannud mind tundma, et nende vahel oleks olnud midagi muud kui tutvus ja kehailu hindamine … üks moment tundus mulle, et Kiti ja tema onupoja vahel on rohkem tundeid kui Kiti ja Culleni vahel.

Sellel lool oli hea idee, kuid teostus oli kehva. Kas ma proovin ka sarja teisi raamatuid lugeda – kahtlen.