Artemiz's 2017 book montage

Uju koos uppujatega
Eighty Days Yellow
Eighty Days Blue
Eighty Days Red
Waking Gods
A History of Courtship: 800 Years of Seduction
The Ladies of the House
Eikusagi
The Gods of Mars
Quests of the Kings
The Untold Tale
The Forgotten Tale
Big Little Lies
S is for Stranger
Minu geniaalne sõbranna
Sel pikal ajal. Ümber jutustatud
Olemise talumatu kergus
The Book Lovers' Appreciation Society
The Six Train to Wisconsin
Highway Thirteen to Manhattan


Artemiz's favorite books »

reede, 5. august 2016

The Other Typist



Raamat: The Other Typist by Suzanne Rindell (2013)(Raamatuvahetus)
Hinne: D
New York City, aasta 1924, keeluaja kõrgpunkt ning kogu linn ujub vanniginis.

Rose Baker on orb, kes on üles kasvanud ning teenib elatist East Side politsei prefektuuris masinakirjutajana. Iga päev trükib Rose oma trükimasinal ümber prefektuurist läbi käivate gangsterite ning mõrtsukate ülestunnistusi. Ta võib küll kõigile nendele detailidele halvasti vaadata, kuid ta on enda üle uhke, et suudab kirja panna ka jõledamad kuriteod, ilma et ta silmagi pilgutaks.

Kuid kui prefektuuris alustab tööd tähelepanuväärne Odalie, avastab Rose, et on sattunud selle uue masinakirjutaja võlu alla. Nagu ka tema ülemused, ülikorralik leitnant detektiiv ning isalik seersant. Nende kahe noore naise sõpruse süvenedes, kui nad veedavad oma ööd illegaalsetes põrandaalustes baarides ning päeval tehes oma tööd prefektuuris, ei kulugi palju aega, kui Rose kiindumus oma uude kolleegi muutub peagi kinnisideeks.

Kuid kes tegelikult Odalie on, ning kui kaugele on Rose valmis minema, et teada saada?
Criminal Mystery

See raamat on minu „pimekohting raamatuga“ käesoleva aasta Lugemise väljakutses. Seda raamatut ei valinud ma endale ise pimekohtinguks, see valiti mulle, ning arvati, et mulle võiks ta meeldida. Kuid kui oleks tegu olnud tõelise pimekohtinguga, oleks ma poolepealt püsti tõusnud, tänanud kohvi eest ning välja kõndinud. Mis siis oli valesti, miks see raamat mulle ei meeldinud?

Raamatu kaanel on Sunday Timesi kokkuvõte „Darkly, addictively entertaining with a plot twist Hitchcock would have been proud of“ seega on lootused ju kõrged, sest Hitchcockilikke keerdkäikudega lugu peaks ju olema tõesti kõhedustekitava kuid samas ka meelelahutuslik. Kuid ilmselt tean mina mingit muud Hitchcocki.

Ühesõnaga, raamat algab kui tavaline ajalooline kristlik lugu noorest naisest, kes on maailmas üksi, kuid ta on leidnud oma kutsumuse ning püüab meeste maailmas leida endale oma kohta ning tõestada ka meestele, et ta on seda kohta väärt. Siis kohtub ta neiuga, kes on palju julgem ja palju väljapaistvam, ning ka tema igatseb olla sarnane. Üks asi viib teiseni ja Rose kolib Odalie juurde ning nad jätkavad ühiselt keelatud lõbutsemist, kuigi Odalie jätab Rose tihtipeale baaridesse üksi ja läheb erinevate meestega oma teisi asju ajama.

Esialgu kui Odalie hakkab Rosele rohkem tähelepanu pöörama, mõtlesin ma, et äkki ilmneb nüüd, et Odalie on üks selline sõbranna, kes kuulab kaastundlikult oma sõbranna kurtmisi ning need inimesed, kes on talle liiga teinud hakkavad salapäraselt kaduma, õnnetustesse sattuma, ning lõpuks suudab Odalie Rose selles kõiges süüdi jätta, kuid see polnud selline lugu.

Kui nad kokku kolivad ja kõike koos tegema hakkavad arvasin ma, et äkki on tegemist sellise Young, Single, White, Female tüüpi looga, kus Odalie ja Rose hakkavad üha sarnasemaks muutuma, kuni enam ei tee vahet, kumb on kumb ja lõpuks keerab Odalie asjad nii, et Rose lõpetab hullumajas, väites et Odalie on kõigi kuritegude taga, mitte tema, sest selleks hetkeks on juba aru saada, et Rose paneb juhtunu kirja, olles ise psühhiaatriakliinikus, kuid see pole ka selline lugu.

Kui Rose ja Odalie lähevad siis suvel rannikuäärde nädalaks puhkama, satuvad nad kokku kellegiga, kes tundub Odalie ära tundvat, hoopis teise nimega ning linnast, kus Odalie polnud  väidetavalt kunagi käinud, ning siis muutus lugu Gatspilikuks – salajane eelnev elu, mis tuleb kummitama ja kummitustest tuleb ju lahti saada ja Rose oleks kui selle loo jutustaja. Kuid see pole ka selline lugu.

Lõpuks, kui oodatud üllatavaid Hitchcockilike keerdkäike pole ikka veel tulnud ja politsei ja arstid näitavad üles oma äärmist juhmust või siis hästi kinnimakstud juhmust, ning Odalie keerabki kõik toimunu Rose vastu ning ilmneb, et tegu oli ühe väga pikalt planeeritud mänguga, siis mõistad, et tegelikult oli see üsnagi tüütu lugu noorest neiust, kes on seksuaalselt segaduses (tema sõprus Odalie vastu on kõike muud kui sõprus, sest sõbra pärast ei tunta armukadedust kui keegi teine vaid vaatas või puudutad tema sõpra), kes laseb endale koti pähe tõmmata ning end patuoinaks teha.

Jah, sellelt pimekohtingult oleks ma peagi lahkunud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar