I’m Still Here (Je Suis Là)

Raamat: I’m Still Here (Je Suis Là) by Clélie Avit (2015)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/30292274-i-m-still-here

Elsa on olnud koomas viis kuud. Kõik lootus, et ta veel ärkaks on kadunud ja tema arstid ning perekond peavad silmitsi seisma otsusega, kas lülitada välja teda elus hoidvad masinad … Kuid nad ei tea, et viimased paar nädalat, on Elsa hakanud teadvusele tulema; ta teab kus ta on ning ta kuuleb enda ümber rääkimist, kuid ta ei saa neile kuidagi märku anda, et ta on ikka veel siin.

Thibault on haiglas oma venda külastamas, kes on purjus peaga sõites põhjustanud avarii, mis tappis kaks teismelist tüdrukut. Thibaulti emotsioonid on laes ning ta vajab kohta, kus sellest kõigest eemalduda ning ta satub Elsa tuppa. Ta näeb neidu seal nii rahulikult lamamas ning ta ei suuda kuidagi uskuda, et Elsa ei ole lihtsalt unehõlmas.

Thibault hakkab Elsat külastama igal võimalusel. Ja ta saab Elsa kohta rohkem teada läbi Elsa sõprade ja perekonna, ning siis ta adub, et tal hakkavad tekkima tunded Elsa vastu. Ning kui Thibault Elsaga räägib, ei saa ta lahti tundest, et Elsa kuuleb igat ta sõna …

Elsa jaoks on iga Thibaulti külastus, kui sõõm värsket õhku. Lõpuks on tema juures keegi, kes räägib temaga kui reaalse inimesega. Kes paneb ta naerma. Ning kes annab talle põhjust võidelda …

Ning sedasi algabki armastuslugu, mis võib väga vabalt päästa nende mõlemi elud …

Romance, Drama

Ma olen ikka veel siin, on armas kuid samas ka kurb armastulugu, kus kaks noort inimest kes pole tegelikult kunagi kohtunud, üksteisesse armuvad. See meenutas mulle vägagi hiljuti loetud Antoine Lauraine raamatut Punane päevaraamat – samuti armastuslugu kahe noore vahel, kes reaalselt kohtunud pole, tüdruk on koomas ning poiss armub, uurides vaid ta käekotti ja selle sisu. Ja see oli selline lugu, mida oleks vägagi kerge filmiks teha.

Loo peategelased on Elsa ja Thibault. Elsa on haiglas, sügavas koomas ning ta arstid on juba lootuse kaotanud, et ta võiks kunagi ärgata. Kuid Elsa kuuleb enda ümber toimuvat ning tasapisi hakkab ta ka tundma end ümbritsevat tegevust, kuid kuna ta on kuulutatud lootusetuks juhtumiks, siis ei pööra keegi tähelepanu nendele väikestele muudatustele, mida ta on saavutanud, et nad märkaksid, et ta on ikka veel siin.

Thibault tuleb haiglasse koos oma emaga, et venda külastada. Ta pole ise tegelikult veel kordagi venna juurde läinud, sest ta on venna hooletuse pärast tema peale väga vihane, kuna vend põhjustas purjus peaga avarii, mis tappis kaks teismelist tüdrukut ja ta ei suuda oma vennale andestada. Seega siseneb ta ühel päeval kogemata valesse tuppa ja see osutub Elsa toaks. Thibault loeb ta haigekaart, räägib Elsaga ning ta tunneb end Elsa toas nii turvaliselt, et ta saab lõpuks magada.

Elsa sõbrad satuvad Thibaluti peale ja seega kuuleb ta Elsa õnnetuse ja ka tema enda kohta täpsemalt. Iga kord kui ta taas ema haiglasse peab tooma läheb ta ise hoopis Elsa tuppa ja mida rohkem ta haiglas on, seda tähtsamaks Elsa talle saab. Ja Thibault ootab kannatamatult, et Elsa ärkaks.

Elsale meeldib Thibault hääl, see on tema jaoks hääl, mis on täis värve nagu vikerkaar. Kuid ta kuuleb ka kuidas arstid ta vanematele peale käivad, et nad ära otsustaksid. Kuid Elsa on ju veel siin, ta tahab näha seda, kes on selle vikerkaare hääle taga, seega annab ta oma kehale käsu – keera pead ja ava silmad.

Sellel lool ei ole „elasid õnnelikult elu lõpuni“ lõppu, kuid lõpp on väga positiivne. Ja kuigi lugu meenutab ka väga oma stiililt Nicolas Sparksi, eriti lugu Elu Valikud ja Elsa kirjeldus toob elavalt silme ette Disney Elsa, siis on see ikkagi üks väga armas lugu.