Hinne: D
Leedi+Hertsog=Tõeline armastus?
Leedi Daphne Forsyth on andekas matemaatik, kelle kireks on
mõistatused. Kui ta saab teada, et selles raamatukogus, mis talle pärandati, on
peidus legendaarne Cameroni šiffer – salajane sõnum, mille lahendamisel saab
lahendaja väga rikkaks – siis asub Daphne seda kohe uurima. Kahjuks segab tema
otsinguid pidevalt üks suurepärane eesolevus, kelle olemasoluga ta pole
arvestanud … ega suuda ka talle vastu panna.
Dalton Beauchamp, Maitlandi Hertsog, tahab teada, miks Daphne veedab
nii palju aega tema tädi raamaturiiulites sobrades. Veelgi suuremat huvi
tekitab temas Daphne julge ning kalkuleeritud käitumine: neiu ei vabanda oma
salajase käitumise pärast … ning nende vahel on lõkkele löönud vastastikune tõmme.
Kuid kuidas nad suudavad keskenduda selle keerulise mõistatuse lahendamisele,
kui valemisse on liidetud ka tõeline armastus?
Romance,
Sarja esimese raamatu lugesin ma läbi, kuna ma olin teise raamatu küsinud
NetGalleyst ja need sarjad on alati sellised, et neid üksinda lugeda ei saa,
kui juba, siis tuleb alustada algusest.
Kahjuks ei olnud ka see lugu sugugi parem kui esimene osa. Seekord ei
olnud küll ajaliinis metsa pandud, kuid siin oli muid äärmiselt ärritavaid
asju. Kui te olete lugenud Diana Gabaldoni raamatuid, siis naerate ka ilmselt
teie suure häälega kui te loete, et Beauchampi mõisasse on peidetud Cameroni
kulla šiffer (kas neile pole siis keegi öelnud, et Cameronid jagasid kulla
omavahel ära ja viisid osa Ameerikasse, mitte ei peitnud kuhugi rannikule …
:)).
Kui Ivy oli neist neljast pärijannast, see kes oli polüglott, eriti
just klassikaliste keelte peale, siis Daphne on lapsesuuga matemaatika geenius,
kelle nõrkuseks on šifrid ja mõistatused ja ta ütleb välja kõik mis pähe tuleb,
sest teda pole õpetatud daamilikult käituma. Juba eelmises raamatus käis Dalton
ta kannul kui armunud kutsikas, kuid kui siis Daphne tegi talle „siivutu“
ettepaneku, kuna tema ei plaani kunagi abielluda, end mõne mehe mõju alla lasta,
siis oli Dalton see, kes neiust eemale hakkas hoidma. Kuid armastus ei küsi ja
armastus ei väsi, ning kui kirjanik laseb veel ka tädil haua (kardina) tagant
kosjasobitaja niite tõmmata, siis jääb loomulikult ka seekordne paar vihma
kätte ja kõrtsist saavad nad vaid ühe toa ja mida siis ühe toa ja märgade
riietega ikka teha. Ja kui ka pruut peaks algul vastu plõksima, siis saab peigmees
alati „sa võid ju vabalt nüüd juba mu last kanda“ kaardi lauale lüüa, neiu
isale vassida, et nad on kihlatud ja kunagisele koolikaaslasele teatada, et nad
on suisa abielus ja ongi kõik valikuvõimalused neiult võetud.
Seekord on siis lugu põhimõtteliselt aardejaht, kus ülimalt salajase
šifri olemasolu teavad ka üllatavalt just need inimesed, keda Daphne mingil
juhul näha ei tahaks, ning esimese vihjena leitud äärmiselt salajasest kambrist
leitakse loomulikult surnukeha, ning ka teised vihjed saadavad neid mööda maad
tuult taga ajama. Kuid kogu see salaja-makulaja tegutsemine viib ju me
armastajapaari üha lähemale ja lõpuks peab ju keegi neist olema ka esmalt surmasuus,
et nad lõpuks mõistaks, kui tähtsad nad üksteisele on.
Samas kui toodi taas päevakorda eelmise raamatu pahar, siis oli
sujuvalt ära unustatud tema seotus neidude heategija Leedi Celestega. Ning taas
kord on nii paharite kui ka peategelaste käsutuses tänapäevased
liiklusvahendid, sest kuidas muidu mõned liiguvad kui teod, samas kui teised
läbivad samu vahemaid ülikiirusel.
Vahet ei ole, kas õekesed Sophia ja Gemma Hastingsid(üks on kunstnik ja
teine paleontoloog (naissoost Ross)) leiavad oma õnne külakese uue kirikuisa ja
tema nõbuga, mina seda sarja enam edasi ei loe, sest kui raamatud peaks ka olema
tarkadest ja haritud naistest, siis mina tunnen neid raamatuid lugedes, kuidas
minu kui lugeja intelligentsi solvatakse, sest see kõik on nii jabur ja
ajuvaba.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar