Maetud hiiglane (The Buried Giant)

Raamat:  The Buried Giant by Kazuo Ishiguro, tõlge Krista Kaer (2015, 2017) Varrak, RR, A 
Hinne: A
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/35102370-maetud-hiiglane 
„Axl, ma tean et sa oled ammu selle vastu otsustanud, kuid on tulnud aeg asjad uuesti läbi mõelda. Me peame sellele teekonnale minema ja ilma viivituseta …“ 

Roomlased on ammu lahkunud ja Britannia vajub aeglaselt hävingusse. Kuid sõjad, mis kunagi maad hävitasid on lõppenud. Maetud hiiglane algab sellega, kuidas vanapaar, Axl ja Beatrice, asub teele üle probleemides uduse ja vihmase maa, lootes leida poega, keda nad pole aastaid näinud.

Nad on valmis silmitsi seisma paljude ohtudega – mõned neist imelikud mõned võõramaised – kuid teekonna alguses ei oska nad ettegi arvata, kuidas see rännak toob päevavalgele nende vastastikuse armastuse pimedamad ja unustatud tahud.

See vahel metsik, alati äärmiselt emotsionaalne lugu on kaotatud mälestustest, armastusest, kättemaksust ning sõjast. 
 Fantasy, History 

Maetud hiiglane on üks suurepärane, äärmiselt masendav ja südantlõhestav lugu.

Loo peategelased on vana Brittide abielupaar, kes on pikka aega elanud ühes asunduses, kus kohalikud on nende elu teinud võimalikult ebameeldivaks. Seega otsustab mees ühel päeval, et on aeg minna nende poja juurde, kes peaks elama paari päevateekonna kaugusel külas.

Kogu maad katab udu ja lakkamatu vihm ja inimesed ei suuda meenutada ka lähiminevikus toimunud asju, mis siis veel rääkida aastakümnete taguseid asju. Axl teab, et ta peab mäletama, miks see nii on ja aegajalt ta saabki kinni mõtteotsast, kuid mitte piisavalt tugevalt.

Nad lahkuvad oma külast, kohtuvad teel paadimehe ja lesega, kes suurendavad veelgi Beatrice hirmu, et nad ei pruugi õigel hetkel mäletada asju mida vaja. Kuid nad ei saa tagasi minna, nad peavad poja juurde minema. Õhtuks jõuavad nad Saksi külla, kus nad on tunnistajateks sündmustele, mille tagajärjel ühinevad hommikul nende rännakuga ka sõdalane ja poisike. Peagi ühineb nendega ka vana Arthuri rüütel, kuid enne kui nad kloostrisse jõuavad lahkub rüütel.

See udu, see pidev udu on ilmselt süüdi selles, et keegi paljusid asju ei mäleta. Kuid need uued reisikaaslased ja see klooster – üha enam hakkavad Axlile asjad meenuma, kuid mitte täielikult ja tihti ei tundu need mälukillud üldse loogilised olevat.

Kui nad on kloostrist põgenema saanud ja mitme maagilise olendiga võitluse maha pidanud hakkavad asjad ka Beatricele meenuma.

Nende tee viib neid üha kaugemale, üha metsikumasse kohta, ning mälestused muutuvad üha selgemateks.

See lugu on kirjutatud võrratus keskaegse legendi stiilis. Lisaks vanadele Briti legendidele on siia põimitud ka mõningad Kreeka/Rooma legendid ning üle pika aja on see üks esimesi tõlkeraamatuid, mis oli suurepäraselt tõlgitud. Lugu ise on raske, kuid nii ilus ja nii kaasakiskuv, et kuigi lugeda on valus, ei saa ka pooleli jätta. Samamoodi oli ka Kazuo Ishiguro eelmise raamatu – Ära lase mul minna – ekraniseeringuga (pole kahjuks raamatut lugenud), et valus oli vaadata, aga pooleli ka jätta ei saanud.

 

Kui soovite veel samas stiilis raamatuid lugeda, siis võiksite proovida  ka Mark Alderi/M.D. Lachlani raamatuid. Või siis W.B.J. Williamsi raamatut The Garden at the Roof of the World.