Artemiz's 2017 book montage

Uju koos uppujatega
Eighty Days Yellow
Eighty Days Blue
Eighty Days Red
Waking Gods
A History of Courtship: 800 Years of Seduction
The Ladies of the House
Eikusagi
The Gods of Mars
Quests of the Kings
The Untold Tale
The Forgotten Tale
Big Little Lies
S is for Stranger
Minu geniaalne sõbranna
Sel pikal ajal. Ümber jutustatud
Olemise talumatu kergus
The Book Lovers' Appreciation Society
The Six Train to Wisconsin
Highway Thirteen to Manhattan


Artemiz's favorite books »

reede, 30. juuni 2017

The Facefaker's Game



Raamat:  The Facefaker’s Game by Chandler J. Birch (2016)
Hinne: D
Tuhk elab Burroughsides – kõige mustemas, kuritegudest kubisevas Terenise linnajaos. Tema naabriteks on orbudest kambad, kodutud hullud ning koletised, kes kolavad mööda öiseid tänavaid. Tuhk on enda eesmärgiks seadnud Burroughsidest välja saada, seega veedab ta oma päevi kerjates, taskuid tühjendades ning kaardimängudega pettes. Kui ta tõmbab endale hr. Raggedi, Burroghside julma kuberneri, viha, tuleb tal oma elu päästmiseks põgeneda, ning tema päästjaks saab salapärane mees nimega Küünlajala Jack.

Jack juhib gruppi nimega Artificers, professionaalsed võlurid, kes suudavad manipuleerida valgust oma suva järgi paljaste kätega ning luua uskumatult usutavaid illusioone. Näo vahetamine on nende jaoks sama lihtne kui peakette vahetus. Tuhk haarab kinni võimalusest õppida maagait Jacki käe all ning sõbruneb kiiresti ka ülejäänud seltskonnaga: Julianaga, Jacki aristokraatlik abikaasa, Williamiga, Jacki täpse äripartneriga ja Söega, teise Jacki geeniusest õpipoisiga. Kuid kõik pole nii nagu tundub. Jack ja tema seltskond elavad kõik topelt elu varastena, ning nad tahavad, et Tuhk nendega nende järgmisele vargusele kaasa läheks. Valguse ja illusioonide õpingute vahel hakkab Tuhk valmistuma Jacki kõige suurejoonelisemaks vembuks: röövida linna kõige rikkamalt ning halastamatumalt mehelt tema kõige hinnalisim vara.
Fantasy,

Seda raamatut soovitatakse neile, kellele meeldivad Scott Lynch’i raamatud (Gentleman Bastards sarja autor). Mina lisaks siia ka veel V.E. Schwab’i ja J.K. Rowlingu.

Lugu on siis ühest poisist, kelle nimi on Tuhk. See on ainus nimi mida ta mäletab endal olevat. Ta sai selle paar aastat tagasi, kui ta Burroughsides ärkas tuha sees. Selles linnajaos on palju selliseid orbusid, kes ei tea oma nime, kui vanad nad on ja kust nad tulnud on. Nad on kõik ühe mehe valitsuse all, kes on neist koostanud gruppe, kes peavad varastama rikkamatest linnaosadest selleks, et nad maksaksid oma iganädalast elamisõigust. Nad elavad vanades lobudikes ja kui nad ei ole nelja kindla seina vahele jõudnud päikseloojanguks võivad neist saada metsikute öiste ringirändajate toidus. Birroughsides valitseb hirm ja julmus, ning ellu jäävad vaid kavalad ja kiired.

Tuhk ei kuulu ühtegi gruppi, ta on end sisse seadnud ühe laguneva põlenud maja katusealusesse koos oma sõbraga, keda ta varjab nende linnaosa kuberneri eest, sest ta on valetanud, et Blimey on surnud ja kui nüüd välja tuleks, et poiss on veel elus, oleks nad mõlemad surnud.

Ühel õhtul aitab Tuhk üht tüdrukut linnaosa kõige julmemate poiste käest põgenema, kuid see tüdruk paneb talle pähe mõtte, mis viib teda nende kuberneri magamistuppa, et varastada mehelt see, mida ta alati endaga hoiab. Loomulikult ei lähe kõik nii nagu plaanitud ja kuigi ta saab kätte selle, mille järele ta läks, ei oleks ju sellest palju kasu, kui ta teisipidi kohe surma saaks. Ta peab põgenema, ta jääb koletiste kätte, kuid saab põgenema viimasel hetkel tänu  kanalisatsiooniaugule. Kanalisatsioonist leiabki ta Jack, kes viib poisi enda juurde.

Järgneb palju valetamist, mõlemapoolset, maagia õppimist, maagia seadusevastane kasutamine, Tuha liigse enesekindluse tagasilöök …

Selles loos ongi liiga palju valetamist ja üksteise mitte usaldamist ning tänu sellele lollide vigade tegemist. Kuigi lõpuks saab kõik korda enamvähem nii nagu pidi, oli ikkagi kõik nii imelik. Tuhk ise on vist u neliteist ja Jack on kuskil kolmekümnendates, kuid nad mõlemad käituvad kui teismelised. Ka lugu ise pole alati väga loogiline. Tihti peale on lugu hüplik ja jätab lugejale mulje, et ta pole veel lugenud selle loo eellugu või siis on kohe tulemas loole teine osa, sest juba loo sissejuhatus oleks nagu hoopis teisest ooperist.

Lugu on huvitav ja kui ta oleks rohkem läbimõeldud oleks ta ka palju parem, kuid antud versioon on lihtsalt hale vari Scott Lyncy ja V.E. Schwabi raamatutest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar