Raamat: The Facefaker’s Game by Chandler J. Birch
(2016)
Hinne:
D
Tuhk elab Burroughsides – kõige mustemas, kuritegudest kubisevas
Terenise linnajaos. Tema naabriteks on orbudest kambad, kodutud hullud ning
koletised, kes kolavad mööda öiseid tänavaid. Tuhk on enda eesmärgiks seadnud
Burroughsidest välja saada, seega veedab ta oma päevi kerjates, taskuid
tühjendades ning kaardimängudega pettes. Kui ta tõmbab endale hr. Raggedi, Burroghside
julma kuberneri, viha, tuleb tal oma elu päästmiseks põgeneda, ning tema
päästjaks saab salapärane mees nimega Küünlajala Jack.
Jack juhib gruppi nimega Artificers, professionaalsed võlurid,
kes suudavad manipuleerida valgust oma suva järgi paljaste kätega ning luua
uskumatult usutavaid illusioone. Näo vahetamine on nende jaoks sama lihtne kui
peakette vahetus. Tuhk haarab kinni võimalusest õppida maagait Jacki käe all
ning sõbruneb kiiresti ka ülejäänud seltskonnaga: Julianaga, Jacki aristokraatlik
abikaasa, Williamiga, Jacki täpse äripartneriga ja Söega, teise Jacki
geeniusest õpipoisiga. Kuid kõik pole nii nagu tundub. Jack ja tema seltskond
elavad kõik topelt elu varastena, ning nad tahavad, et Tuhk nendega nende
järgmisele vargusele kaasa läheks. Valguse ja illusioonide õpingute vahel
hakkab Tuhk valmistuma Jacki kõige suurejoonelisemaks vembuks: röövida linna
kõige rikkamalt ning halastamatumalt mehelt tema kõige hinnalisim vara.
Fantasy,
Seda raamatut soovitatakse neile,
kellele meeldivad Scott Lynch’i raamatud (Gentleman Bastards sarja autor). Mina
lisaks siia ka veel V.E. Schwab’i ja J.K. Rowlingu.
Lugu on siis ühest poisist, kelle nimi
on Tuhk. See on ainus nimi mida ta mäletab endal olevat. Ta sai selle paar
aastat tagasi, kui ta Burroughsides ärkas tuha sees. Selles linnajaos on palju
selliseid orbusid, kes ei tea oma nime, kui vanad nad on ja kust nad tulnud on.
Nad on kõik ühe mehe valitsuse all, kes on neist koostanud gruppe, kes peavad
varastama rikkamatest linnaosadest selleks, et nad maksaksid oma iganädalast
elamisõigust. Nad elavad vanades lobudikes ja kui nad ei ole nelja kindla seina
vahele jõudnud päikseloojanguks võivad neist saada metsikute öiste
ringirändajate toidus. Birroughsides valitseb hirm ja julmus, ning ellu jäävad
vaid kavalad ja kiired.
Tuhk ei kuulu ühtegi gruppi, ta on end
sisse seadnud ühe laguneva põlenud maja katusealusesse koos oma sõbraga, keda
ta varjab nende linnaosa kuberneri eest, sest ta on valetanud, et Blimey on
surnud ja kui nüüd välja tuleks, et poiss on veel elus, oleks nad mõlemad
surnud.
Ühel õhtul aitab Tuhk üht tüdrukut
linnaosa kõige julmemate poiste käest põgenema, kuid see tüdruk paneb talle
pähe mõtte, mis viib teda nende kuberneri magamistuppa, et varastada mehelt
see, mida ta alati endaga hoiab. Loomulikult ei lähe kõik nii nagu plaanitud ja
kuigi ta saab kätte selle, mille järele ta läks, ei oleks ju sellest palju
kasu, kui ta teisipidi kohe surma saaks. Ta peab põgenema, ta jääb koletiste
kätte, kuid saab põgenema viimasel hetkel tänu
kanalisatsiooniaugule. Kanalisatsioonist leiabki ta Jack, kes viib poisi
enda juurde.
Järgneb palju valetamist, mõlemapoolset,
maagia õppimist, maagia seadusevastane kasutamine, Tuha liigse enesekindluse
tagasilöök …
Selles loos ongi liiga palju valetamist ja
üksteise mitte usaldamist ning tänu sellele lollide vigade tegemist. Kuigi lõpuks
saab kõik korda enamvähem nii nagu pidi, oli ikkagi kõik nii imelik. Tuhk ise
on vist u neliteist ja Jack on kuskil kolmekümnendates, kuid nad mõlemad käituvad
kui teismelised. Ka lugu ise pole alati väga loogiline. Tihti peale on lugu
hüplik ja jätab lugejale mulje, et ta pole veel lugenud selle loo eellugu või
siis on kohe tulemas loole teine osa, sest juba loo sissejuhatus oleks nagu
hoopis teisest ooperist.
Lugu on huvitav ja kui ta oleks rohkem
läbimõeldud oleks ta ka palju parem, kuid antud versioon on lihtsalt hale vari
Scott Lyncy ja V.E. Schwabi raamatutest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar