Kriminaalromaan vanast Tallinnast
Esimese eesti gooti kriminaalromaani tegevus toimub Tallinnas anno domini 1409. Selle sündmustik on ajendatud vanadest Läänemere legendidest ja Tallinna ajaloost ning romaani tegelaste hulgas on karmid ordumehed ja vagad dominiiklased, tõsised raehärrad ja vooruslikud linnadaamid, lõbusad mustpead ja üllad rändmuusikud. Teiste tegelaste seas aga troonib taibukas apteeker Melchior Wakenstede, kes peab oma kohuseks lisaks linnarahvale arstimite müümise kõrval ka mõrtsukate otsimist. Nii nagu kõigil teistelgi tegelastel on ka Melchioril oma saladus, aastasadade taha ulatuv suguvõsa needus.
History, Criminal
Mis te arvate, miks ma selle raamatu lugeda võtsin? Eks ikka selle pärast, et peagi on loota filmi ja ma tahtsin teada, mis lugu see on, miks ta nii populaarne on.
Ma ei saanud aru, miks ta nii populaarne on ja ma loodan südamest, et filmi jaoks on kirjutatud parem dialoog ja lugu on paremini esitatud.
Mida ma võin selle raamatu kohta siis öelda - keskaegne versioon Agatha Christie kriminaalsetest romaanidest, või kui võrrelda kriminaalsete sarjadega, siis kõik sarjad, kus politseiuurijatele tulevad appi politseiga mitte seotud tegelased, nagu Miss Marple lood, või Grantchester sari, kus politseiniku aitab kohalik kirikuisa.
See lugu oli … pettumus. Jah, lugu on nagu iga kriminaalne lugu ikka, kus on kuritegu, ohver, kurjategija, kahtlusalused ja lisaks sellele ka igapäevane elu, mis jääb kuriteo ja lahenduse leidmise vahele, ning lisaks sellele ka laiendavad liinid, mis aitavad lõpplahenduseni jõuda. Mis põhjustas pettumust oli see, kuidas lugu on kirjutatud - keelekasutus, lauseehitus, ebausutavad karakterid, kõrvalteemad, mis ei aita loole kaasa, pigem tekitavad lugejas segadust ning apteeker, kes on rohkem kõrtsipidaja, kes äritseb kangete ürdinapsude ja kuulujuttudega. Seepärast ma loodangi, et Elmo Nüganen ja Olle Mirme on raamatust parema stsenaariumi kirjutanud.
See raamat, mis vahepeal tekitas mulle mulje, nagu oleks selle kirjutanud tavaliselt teismeliste armastusromaane kirjutav kirjanik, oleks võinud olla päris hea kriminaalromaan, kui vaid raamatul oleks olnud parem toimetaja, et lugedes ei tekis muljet, ma tahaks näha raamatu originaali, sest äkki on esialgu lugu kirjutatud saksa või inglise keeles ja need vead tulenevad tõlkest.
Ilmselt olen ma ära rikutud oma suure lugemusega ja igasuguse erinevate raamatutega, aga minu arust oli see üks halb näide kaasaegsest eesti kirjandusest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar