Kuuõde

Raamat: Moon Sister  (The Seven Sisters #5) by Lucinda Riley, tõlge Faina Laksberg (2018, 2019) Varrak, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/43901929-kuu-de

Raamat viib lugejad Põhja-Šoti mägismaa suursuguse looduse keskele ja Hispaania Granada mustlaskoobastesse. Romaan saadab kaht naist rännakul, mille mõlemad oma tõelist saatust otsides ette võtavad. Tiggy D’Aplièse’i päevad mööduvad keset Põhja-Šoti ürglooduse ilu, kus ta töötab hirvede varjupaigas. Kui varjupaik on sunnitud uksed sulgema, pakutakse talle töökohta kaugel mõisas, mille mõistatuslik omanik Charlie Kinnaird maadleb raskustega. Tiggyl pole aimugi, et see samm muudab pöördumatult mitte ainult tema tulevikku, vaid paneb ta ka seisma silmitsi minevikuga. 1912. aastal sünnib vaeses mustlaste kogukonnas Granada linnamüüri taga Lucía Amaya-Albaycin. Saatuse poolt oma põlvkonna kuulsaimaks flamenkotantsijannaks määratud Lucíat kihutavad tagant auahnus ja andekast kitarristist isa ning ta hakkab vaid kümneaastasena tantsima Barcelona flamenkobaarides. Kui lahvatab Hispaania kodusõda, on Lucía sunnitud koos tantsutrupiga elu eest põgenema, misjärel viib teekond nad üle ookeani New Yorki – Lucía unistuste linna. Aga et oma unistust järgida, peab ta valima tantsijakarjääri ja jumaldatud mehe vahel. 

History, Drama, Romance

Tiggy lugu oli esimene mis mind rohkem häiris kui köitis. Ka teist korda lugedes ei ole mu arvamus muutunud. See on Tiggy ja tema esivanemate lugu. Tiggy ja tema segane olukord Šotimaa mägedes ning tema vanaema Lucia lugu möödunud sajandi Hispaanias II maailmasõja eel ja pärast.

Mis mind siis kõige rohkem häiris selle loo juures - peategelased. Kuigi Tiggy on armas tegelane, kellele on tähtsad loomad ja kes hoolib ka kõigist teistest teda ümbritsevatest elusolenditest, siis see tema hoolivus ja tema avatus viivad teda pidevalt kokku meestega, kes suhtuvad temasse kui torni vangistatud printsessi, keda on vaja päästa ja keda on vaja kättpidi viia selle elu juurde, mis on nende arust Tiggy jaoks kõige parem ja Tiggy laseb neil enamasti seda teha. Tõsi, ta hakkab vastu Zedile (sellele imelikule mehele, kes millegi pärast on seotud kõigi D’Apliése õdedega), kuid samas kui Charley tema elu hakkab käsutama, siis laseb ta seda teha.

Ja ta vanaema Lucia, andekas tantsija, kelle tantsusoovi kasutas esialgu ära ta isa, kuid mida aeg edasi, seda enam nägi ta oma elu ainult sellisena nagu tema seda tahtis, nagu tema arvas, et tema, kui mustlane peaks elama. Ta alustas täiskasvanu elu kümnesena ja ta ei kasvanudki enam rohkem emotsionaalselt. Kui ta lõpuks Isadora ja emaga peale II maailmasõda tagasi Hispaaniasse läheb, käitub ta kõige täiskasvanulikumalt, kuni laps on sündinud ja ta jalad taas rahutuks muutuvad.

See polnud halb raamat, kaugel sellest, lihtsalt selles raamatus puudus see hoog, see kirg, see põnevus, mis oli eelnevates raamatutes. Seda lugu on vaja, et pakkuda lugejatele järgmise õe lugu ja peita siia vihjeid Pa Salti kohta, kuid see lugu ei pakkunud mulle samasugust emotsiooni kui eelnevad.

Ja kui juba rääkida Pa Saltist, siis mis oli see, mida Angelina talle tema tütre kohta ütles, ning millise tütre kohta see ennustus käis? Iga raamatuga tuleb üha rohkem neid vihjeid juurde ja jääb vaid loota, et seitsmes raamat annab lugejatele lõpuks vastused kõigile neile küsimustele.