Minu päris nime ei mäleta keegi. Tõde tolle suve kohta, ei tea keegi peale minu.
1862 aasta suvel läksid kirgliku ja andeka kunstniku Edward Radcliffe juhtimisel grupp noori kunstnike Birchwoodi mõisasse, Thamesi kaldal. Neil oli plaan: veeta suvekuud eraldatuses täis inspiratsiooni ja loovust. Kuid selleks ajaks, kui nende külastus lõppeb, on üks naine surnuks tulistatud ja teine jäljetult kadunud, kadunud on ka hindamatu perekonnareliikvia ja Edward Radcliffe elust on järel vaid varemed.
Üle saja viiekümne aasta hiljem, leiab noor Londoni arhivaar, Eloide Winslow, nahast koti, milles on kaks arvatavasti mitte kokkukuuluvat asja: aegunud foto kütkestavast naisest viktoriaanikus riietuses ja kunstniku joonistusplokk, milles on joonistus kahekordse katusega majast, mis asub jõekäänakus.
Miks on see Birchwoodi mõis Eloidile nii tuttav? Ja kes on see kaunis naine fotol? Kas ta reedab oma saladuse?
Fantasy, Romance, History
Kellassepa tütar on taas üks raamat, mida võib iseloomustada kui sibulat. Siin on mitu erinevat jutustajat, mitu erinevat ajastut, erinevad sündmuste toimumiste kohad ja sündmuste ülevaated erinevate jutustajate poolt erinevate nurkade alt.
Lugu liigub läbi mitme ajastu, läbi mitmete inimeste, algab salapärase leiuga ja hargneb sealt edasi viies lugeja kaasa peategelaste algusesse, pakkudes ülevaadet neid tabanud tragöödiatest ja tasahilju neid siduvaid niidikesi paljastades.
Selle sibula erinevad kihid on täis inimsaatusi, mis lugejal silma märjaks võivad võtta, tuues lagedale nende ajastule omast julmust olgu see siis inimeste vahelistes suhetes või nende ajastuga kokkulangenud sõdades. Nagu ikka sellistes perekonna/ninkonna tragöödiates usutakse seda, kes esimesena räägib või seda, kes oma vale kõige veenvamalt esitab.
See lugu seob omavahel kunstnike ajast, kus punapäine neidis oli muusa keda kõik kunstnikud ihaldasid ja kui neidis leiti, jagati teda või kadestati üksteist tema pärast. Siin on sõjast kaasa saadud hingelisi traumasid, olgu siis kannataja kas täiskasvanud või lapsed. Kuid on ka neid, kes pole sõda kogenud, keda pole hullutanud muusad, kuid kes siiski on kuidagi katki. Neid kõiki on tabanud valus kaotus noores eas, mis on jätnud neisse tühimiku, mida ei saa mitte millegagi täita, isegi kui nad seda proovivad, täites endi või teiste soove, pühendades end täielikult oma tööle, hirm ja kaotus on seed, mis jätavad inimestesse sügavad jäljed.
Põnev lugu, mis annab lugejale võimaluse mõistatada, mis siis tegelikult juhtus, ning mida kaugemale lugu jõuab saab näha, kui täppi need arvamused läksid.
Kuid … mulle ei anna rahu üks osa sellest jutust - see kuidas Kahvatu Joe ja Birdi kohtusid, see lugu on mulle millegipärast nii tuttav, nagu ma oleks seda juba varem lugenud, veelgi rohkem tundub mulle, et olen seda varem filmis näinud. Isegi see miks Kahvatu Joe talle Birdie nimeks annab … ja ka see kuidas nad edaspidises elus suhtlevad ja millest räägivad … see kõik oli ikka vägagi tuttav, tuleks vaid meelde, kust ma seda tean.
Hea raamat, lugu on pidevalt põnev, kuid lõpuks oleks võinud ju selle muinasjutu ju ka ikkagi lugejateni tuua.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar