Electra D’Aplièse elu paistab eemalt vaadatuna täiuslik – ta on tippmodell, rikas ja kuulus. Ometi on isa surm viinud niigi hapras meeleseisundis Electra kokkuvarisemise äärele. Püüdes oma eluga hakkama saada, otsib ta abi alkoholist ja narkootikumidest. Tema olukorda see ei paranda, kuid siis saab ta ootamatult kirja täiesti võõralt inimeselt, kes väidab, et ta on Electra vanaema. Jällegi hakkavad ilmsiks tulema kunagi ammu toimunud sündmused. Murtud südamega Cecily Huntley-Morgan saabub 1939. aastal New Yorgist Keeniasse. Ta peatub oma ristiema juures, kes kuulub kurikuulsasse Happy Valley seltskonda. Seal kohtub ta Bill Forsythe’iga, farmeriga, kellel on sidemed masai hõimuga. Siis aga avastab ta midagi šokeerivat ning tal ei ole lähenevat sõda arvestades kuigi palju valikuid. Ta siirdub Wanjohi orgu, kus elab isoleerituna ja üksi. Kord kohtab ta aga metsas üht noort naist ja annab talle lubaduse, mis muudab ta elu jäädavalt.
Drama, History, Romance
Elektra ja Cecily lugu on minu jaoks nagu kahe filmi kohtumine ühe raamatu kaante vahel - Electra osa meenutab Sandra Bullocki 28 päeva ja Cecily lugu meenutab Merlyn Streepi lugu Out of Africa. Nagu ma juba eelmisel korral raamatut arvustades kirjutasin, oli siis meeldivaid asju ja samas ka ebameeldivaid asju.
Electra, kes joob viina nagu vett, ilma et ta kõne arusaamatuks muutuks, või tasakaal kaoks ja tõmbab lugematu arvu triipe, ilma et ta nina sellest kahjustatud saaks, on endiselt kaamera lemmik ja keegi “ei pane tähele” tema pahesid. Seda kuni hetkeni, kui ta unerohuga liiale läheb. Sellele järgneb paar nädalat võõrutusraviga, nagu ka filmis 28 päeva ja siis on ta tip-top korras. Vahepeal kohtub ta ka oma vanaemaga, kes räägib tale temaga seotud ajaloolise loo.
Ja see ajalooline lugu on Cecilyst, ameerika neiust, kes pärast katkenud kihlust reisib Keeniasse, külla oma ristiemale. Teel Aafrikasse teeb ta vahepeatuse Inglismaal, kust ta saab kaasa ootamatu “kingituse”. Cecily ristiema Kiki on osa Õnneliku Oru kambast ja seega tutvub ka Cecil selle kamba säravamate tegelastega. Kui tema “kingitus” endast märku annab, vajab ta kiiresti lahendust ja üks võimalik lahendus on abielu, mida pakub üks kohalik “veendunud vanapoiss” Bill. Siin tulebki see sarnasus filmiga Out of Africa, mitte täpselt, kuid romantiline pool on väga sarnane.
See on väga emotsionaalne lugu, iga natukese aja takka juhtub midagi, mis õrnema hingega lugeja nutma ajab või vähemalt pisarad lugemist hägustama toob. Samas on siin ka palju kohti, mis tuska tekitavad, sest osade tegelaste käitumine on ebameeldiv ja ärritav. Ja selles osas on väga vähe Pa Salti kohta, või vähemalt pole siin midagi, mida juba varasemast ei teaks. Kuid tõlkes on paar asja, mida tahaks ära märkida - on olemas ajakiri “Vanity Fair” ja tavaliselt nimesid ei tõlgita, seega ei saa ma aru, mis oli see nimi tõlgitud “Edevuse laadaks”? Ja see, kes kunagi Harlemi slummist välja tõi, pole mitte ettevõte Bloomberg L.P. vaid linnapea Michael Bloomberg, kes on Bloomberg L.P. omanik, kuid muudatused Harlemis viis ta siiski sisse sellel ajal, kui ta oli linnapea.
Aga siiski, see oli hea raamat, mahukas raamat ja tahaks juba väga uut raamatut lugeda, mis ei ilmu nagu tavaliselt aasta lõpus vaid tuleva aasta kevadel!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar