Mõnikord on lõpp alles algus …
Annie on üksik, töötu ja pisut puntras kui ta armastatud isa ootamatult sureb. Tige isa partneri otsuse peale puistata isa tuhk kuhugi, mis pole emotsionaalselt tähtis, haarab Annie hetke mõtte ajel urni, ning otsustab minna reisile mööda kolmekümmet ühte piirkonda, mis moodustavad mereilmateate, mida tema isale meeldis kuulata, vaatamata sellele, et elas ise keskmaal St Albansis. Reisides mööda Briti rannikut, otsides ideaalset kohta, kus isaga hüvasti jätta, hakkab ma mõtlema, kas pole mitte aeg mõelda ka teistele suhetele tema elus - kuid kas teiseks võimaluseks võib olla liiga hilja?
Fiction, Drama, Romance
Kas teate neid filme, kus mingil põhjusel asub keegi kellegi kirstu või urni või viimaste soovide nimekirjaga reisile üle, ümber, läbi saare, riigi, kontinendi. Tavaliselt on reisi algus probleemne, reisikaaslased ei saa läbi, peategelase elu on probleemne, või ei taha ta seda reisi teha, kuid on sunnitud. Enamasti leitakse selle reisi jooksul elu mõte, armastus, põhjus hommikul silmad lahti teha, ammu kaotatud armastus sugulaste vahel. Teate küll ju neid lugusid, selliseid filme on tehtud mitmeid ja ilmselt tehakse veel palju.
Annie Stanley on sarnane lugu. Annie, kes on kunagi töötanud Citys, siis otsustas hakata õpetajaks, on juba aasta kodus olnud, kuna peale ema surma oli tal väga raske ja tervis vedas ka väheke alt, seega võttis ta aastaks puhkuse. Nüüd kui isa ootamatult suri, on ta veelgi suuremas augus ja kui Bev, isa elukaaslane teatab, et ta kavatseb isa põrmu puistata Šveitsi mägedesse, kus nad koos reisil on käinud, sõidab Anniel katus ära - miks peaks isa põrm heljuma kuskil mägedes, kus ta kord on käinud, kui see paik pole talle isegi eriliste mälestustega seotud, samas kui tema tegelikud lähisugulased - Annie ja tema õde Kate - poleks isegi seal. Annie haarab sahtlist urni ja asub teel merepiirkonda, mille järgi isa nende kassile nime andis.
Loomulikult ei lähe asjad nii lihtsalt, et see esimene koht ongi õige ja ta puistab isa pisaraterohke kõne taustal merre. Kaugel sellest. Üks ootamatus järgneb teisele, Annie kohtub oma teekonnal kunagiste tuttavatega, kes talle kas epistlit loevad, vaiba alt tõmbavad, kasulikke nõuandeid jagavad või siis uut tulevikku näitavad. Ühelt ootamatult kohumiselt saab ta kaasa vardad ja lõngakera, ning oskuse kududa lapiteki tükke.
Pärast kõiki neid imelikke hetki kogu reisi jooksul, kui Annie peab oma elu üle järgi mõtlema ja otsustama mis teda ees ootab, jõuab ta lõpuks arusaamisele, mida ta vähemalt peaks proovima edasi teha ja kellega.
“Annie Stanley, omadega merel” on reisilugu, mille käigus meenutatakse minevikust õnnelike hetki, kurbi hetki, tehtud vigu ning õigeid valikuid. Loo lõpuks on katkised suhted parandatud, uued suhted loodud ja edasiseks vähemalt parem idee, kui alguses oli.
Iseenesest selline tore meelelahutuslik lugu, kuid mitte päris minu lugu. Siin on kohti, mis mind tõsiselt ärritasid ja sellest ka madal hinne. See ei tähenda, et raamat oleks halb olnud, lihtsalt see pole minu raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar