Eliza Actonist, kes polnud varem isegi mitte muna keetnud, sai üks maailma edukaim kokaraamatu autor, kes uuendas söögitegemist ja retseptiraamatuid üle kogu maailma. Tema lugu on uskumatu, hingeülendav ja tõesti inspireeriv.
Inglismaa. Aasta 1837. Eliza Acton on poetess, kes unistab näha oma sõnu köidetud raamatuna. Kuid kui ta viib oma uue käsikirja kirjastusse, öeldakse talle, et “leedidel pole asja luuletuste kirjutamisesse”. Selle asemel küsitakse talt kokaraamatut. Inglismaale on jõudnud uued huvitavad toiduained - maitseainetest eksootiliste puuviljadeni - ja kokaraamatud on see, mida naisautoritelt oodatakse.
Eliza lahkub kirjastusest masenduses. Kuid kui ta isa on sunnitud pankrotistunult põgenema, pole tal muud võimalust, kui pakkumist vastu võtta. Ta pole kunagi varem oma elus toitu teinud, kuid ta asub õppima ning avastab, et ka retsepti saab luuleliselt kirjutada. Teda abistama palgatakse seitsmeteist aastane Ann Kirby - vaesunud sandistunud sõjaveterani ja dementse ema tütar.
Kümne aasta jooksul loovad Eliza ja Ann sõpruse, mis ületab ühiskonna klasse, ning üheskoos muudavad nad senise toidutegemise juhendite kirjutamise stiili ja loovad traditsiooni, mille väheke mugandatud versiooni kasutatakse endiselt.
Fiction, History
Selles raamatus on kaks peategelast/häält kes selle esimese kokaraamatu (mitte majapidamise käsiraamatu) loomise juures oli - Eliza Acton (tema taustast on päris palju teada) ja Ann Kirby (kes oli küll olemas, kuid kelle kohta palju ei teata). Eliza tutvustab raskustesse sattunud keskklassi elu ja Ann külavaeste elu ja võimalusi kõrgemale ronida.
Nende kahe naise lugu on suuresti autori fantaasia, seega on ka see lugu tänapäevaselt poliitiliselt korrektne ning kohati üsnagi uskumatu.
Elizast, kes pole vastavalt tolle aja kommetele varem kordagi kööki sisenenudki, saab pea üleöö pansionaadi kokk, kes pakub külalistele kõrgtasemel toitu kõikidest erinevatest köökidest, kasutades abilistena vaid neid vanu majapidamisraamatuid, mida ta nüüd uuendama on asunud. Tema mõtted hakkavad vaid retseptides elama ja käed vajavad pidevalt millegi lõikumist/hakkimist/sõtkumist. Kuid tema seisuses neiul ei sobi ju vaid kokk olla, seega püüab ema teda endiselt rikkale mehele panna, et pere saaks taas jalule.
Ann, kes on unistanud kokaks saamisest sellest ajast saati, kui ta vend läks köögitööliseks Londoni ühes suuremas restoranis, asub esialgu Eliza juurde tööle köögitüdrukuna, kuid kuna ta annab Elizale head tagasisidet ja ta oskab ka kirjutada ja lugeda, saab temast peagi abikokk. Kuid Anne isa on napsusõber sõjainvaliid ja ema põeb dementsust, seega peab ta valima oma unistuste ja reaalsuse vahel, kuni valik tema eest ära tehakse.
Nii Elizal kui ka Annel on unistused, kuid neil on ka saladused. Saladused, mis avalikuks tulles võib neid igavese põlu alla panna, seega ei avalda nad neid ka üksteisele, ükskõik kui lähedaseks nad ka üheskoos kokates ei saa. Ning lisaks ümbritsevad neid perekonna liikmed, kes annaksid oma tegudega silmad ette ka kõige vihasemale verivaenlasele, seega on tee nende unistuste juurde pikk ja vaevaline.
Mõte selle raamatu taga on väga hea, kuid minu jaoks on autor loo liialt tänapäevaste normide järgi teinud ja peategelastele liialt palju vastuolulisi omadusi andnud. Ning kuigi võiks ju arvata, et jutt toidust tähendab seda, et raamatu kõrval peab ka midagi söödavat olema, siis seda raamatut lugedes ei tekkinud kordagi tahtmist kööki toidu järele minna. Tõsi, paari retsepti kirjelduse juures jäin ma mõtlema, kuidas päris retsept välja näeb, seega otsisin retseptid välja ja ühte retsepti lugedes sain ma aru, et ka minu esimene maitse sellest oli sama kui raamatus kirjeldati, kuid see kõik ei tekitanud isu. Ka raamatu lõpus olevad retseptid ei tekitanud soovi neid järgi proovida.
Raamatu sisututvustusest lootsin ma rohkem, kui vaid ajaloosugemetega toidukirjeldustega Victoria aegsete naiste peredraamat. Siin lihtsalt oli liialt palju mind häirivaid pisiasju, mis ei pruugi teistele sugugi häirivad olla. Omamoodi meenutas see küll Julie Powelli raamatut “Julie ja Julia”, kuid samas siiski mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar