Ühiskond on tembeldanud leedi Imogen Lovelessi imelikuks, kuna tema pead katab metsik lokikuhi, ning peas lendavad ringi veelgi metsikumad ideed tema lemmik teemal - lõhkeained ja lõhkamine. Aga nad ei tea, et ta kuulub Põrgu Kaunitaride hulga - grupp heategijaid, kes on siiani tegutsenud püsides Londoni tähelepanu alt väljas.
Thomas Peck pole osa sellest Londonist. See suurepärane detektiiv on end kõige madalamalt üles töötanud tänu enesekindlusele ja tähelepanelikusele, mis on aidanud tal märgata asju, mida teised ei märka. Nagu näiteks see, et Imogen ei ole imelik … ta on põrgusigitis. Kui Thomasel küsida, siis vajab see naine karjust. Kui Imogeni perekond avastab tema öised tegevused, on ka nemad sellega nõus … ja nad teavad täpselt, kellele see ülesanne anda.
Thomas ei taha sugugi Imogeni valvamist enda kanda võtta. Ta on täiskasvanud mees korraliku tööga, ning tal pole aega karjatada kaose kehastust, vahet pole, kui palju talle selle eest makstakse. Kuid mõned ülesanded on liiga kuumad, et neid kellelegi teisele anda, ning peagi on tõre detektiiv tõmmatud Imogeni maailma, koos laia naeratuse ja särisevate saladustega … ning veelgi kuumema kirega, mis ähvardab neid mõlemaid hävitada.
History, Romance
See on siis Põrgu Kaunitaride kolmas lugu ja peategelane on Imogen, eelnevatest raamatutest juba tuttav püromaan, kes leiab igale probleemile plahvatava lahenduse … vajadusel siis suurema või väiksema plahvatuse, kuid ta teab sellest maailmast kõike.
Thomas on samuti Põrgu Kaunitaridega varem kokku puutunud, kuid ta lihtsalt ei teadnud siiani, et nende korralike seltskonna daamide veatu fassaadi taga on need, kes on saatnud talle materjale kõrgseltskonna meeste kohta, kes käituvad ebasobilikult kas oma perekonna või töötajatega. Kuid nagu juba tutvustuses öeldud, ta märkab asju, ta lihtsalt ei tea kui palju ta veel ei tea.
Et siis nagu ikka, kaks üksteise poole triivivat armastajat, üks neist teab juba ammu, et tulevik on nende päralt ja teisel on nagu ikka mingi kiiks, miks ta arvab, et nad ei peaks koos olema. Vahepeal hakkab see kiun “ma pole teda väärt”, “meie kooslust ei kiidetaks kunagi heaks” või “ma ei saa ju talle öelda, mida ma tunnen, ta on paremat väärt” tõsiselt närvidele käima, kuid MacLean on selle kõige vahele pannud mõned huvitavad plahvatused, mõningad suurepärased viimasel minutil pääsemised, kuhjaga vägagi särisevaid kirehetki, mõnusad kohtumised juba varasemate raamatute ja sarjade tegelasega ning temalikud huumorikillud, seega annad selle kiunu ka andeks.
Täpselt selline MadLean, nagu oled juba harjunud lugema, kui see pole just su esimene raamat sellelt autorilt. Ja lõpp ei saa ju olla ilma vihjeta mida on oodata sarja järgmisest osast ... ja see lubab tulla väääääga põnev :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar