The Rules of Scoundrels

Raamat: The Rules of Scoundrels #1-3 by Sarah MacLean (2012-2013)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/series/65529-the-rules-of-scoundrels

A Rogue by Any Other Name

Mida kaabakas tahab, seda kaabakas ka saab …

Üks kümmekond aastat tagasi, visati Bourne markii ühiskonnast välja ja talle jäi alles vaid ta tiitel. Nüüd on ta kaasosanik ühes Londoni kõrgklassi mängupõrgus, ta on järsk ja julm, ning ta on valmis milleks iganes, et oma pärandit tagasi saada – isegi kui ta peab selleks abielluma täiusliku ning korraliku leedi Penelope Marburyga.

Aastaid tagasi katkestatud kihlus, ning sellele järgnenud kehvakesed kurameerimised on röövinud Penelopelt viimsegi huvi vaikse ja mugava abielu vastu, ning tekitanud temas huvi hoopis millegi enama jaoks. Kas see pole siis mitte õnnelik kokkusattumus, et ta värske abikaasa saab talle pakkuda võimalust veel avastamata rahuldusteks.

Bourne võib küll olla Londoni allmaailma prints, kuid ta vannub, et ta ei lase oma elu pahupoolel kunagi Penelopet puudutada – kuid see saab olema tõsine katsumus, eriti kui leedi avastab oma enda ihad ning on valmis mida iganes mängu panema, et neid täita … isegi oma südame.

One Good Earl Deserves a Lover

Leedi Philippa Marbury on natuke imelik. See prillidega, tark neljas Needhami ja Dolby markii tütar hoolib rohkem raamatutest kui ballidest, loodusest rohkem kui moest ja teadusest rohkem kui hooajast. Olles äsja kihlunud lord Castletoniga tahab Pippa uurida Londoni skandaalsemaid kohti enne kui ta abiellub. Ja ta teab täpselt kellelt ta abi selleks küsib: pikalt, võluvalt, taiplikult Langenud Ingli raamatupidajalt, keda teatakse vaid nime Cross järgi ning kes on Londoni ühe kurikuulsama ning ihaldatuima mängupõrgu kaasomanik.

Nagu iga korralik teadlane, on ka Pippa teinud eeluuringut, ning Cross on täpselt see keda tal tema plaanide jaoks vaja on. Teda huvitab teadus mitte emotsioonid – ta tahab kogeda pahelisust, ilma pahelisuse tagajärgedeta. Ning kes oleks siis veel parem talle sellist kogemust pakkuma, kui mitte see legendaarne mees? Kuid kui see tiba imelik, ootamatu naisterahvas oma pakkumisega Crossi jutule tuleb on see rohkem kui ahvatlev … ning Cross vajab viimsetki iseloomu raasu ei mitte oma instinktile voli anda – ning pakkuda leedile täpselt seda mida ta tahab.

No Good  Duke Goes Unpunished

Skandaalne lurjus …

Teda tuntakse kui Tapja Hertsog, keda süüdistatakse Mara Lowe tapmises ööl enne pulmi. Temple ei mäleta sellest õhtust midagi, kuid viimased kaksteist aastat on ta valitsenud Londoni hämaramate tänavate üle, olles nüüdseks rikas ning mõjuvõimas, kuid ühegi lootuseta kunagi veel lunastust leida. Seda kuni ööni, kui Mara tagasi tuleb, pakkudes Templele seda ühte asja millest ta unistanud on … andestust.

"Surnust ärganud" leedi …

Mara ei plaaninud kunagi naasta sellesse maailma, millest ta põgenes, kuid kui ta vend satub tõsistesse võlgadesse Temple eksklusiivses kasiinos, pole tal teist võimalust kui pakkuda Templele tehingut, mis tooks kaasa endaga Mara kõrgseltskonda tagasituleku ning ka selle, et Mara lahendab saladuse, mille vastust vaid tema teab … et Temple pole mõrtsukas.

Skandaali ilmsiks tulek …

Pakkumine pole sugugi paha, kuni Temple mõistab, et see leedi – ja tema minevik – on palju rohkem, kui esmapilgul paistis. Tal läheb vaja ta viimsetki jõuraasu, et mitte järgi anda selle mõistatusliku ning hulluks ajava naise võludele, kes on ilmselgelt valmis riskima kõigega au nimel … ning et mitte oma südant mängu panna.

History, Romance

Rules of the Scoundrels on üks tore ajaloolise armastusromaani sari, mille autoriks on Sarah MacLean, kelle sulest on eelnevalt tulnud väga tore sari Love by Numbers ja eraldi seisev The Season. Kõik neli raamatut olid väga head.

Aga käesolev lurjuste sari siis. Tegemist on nelja mängupõrgu omanike lugudega.

Esimene raamat on Bournest, mängusõltlasest kes on kaotanud kõik peale oma tiitli ja pärusmõisa maja kaardimängus. Mis teeb kaotuse eriti valusaks on see, et ta kaotas kõik mehele, kes teda pärast ta vanemate surma kasvatas. Bourne vannub kättemaksu ning on valmis milleks iganes, et kõike taas kord endale tagasi saada. Ja seega kui ta pärusmõisa juurde kuuluv maa liidetakse ta naabritüdruku kaasavaraga on ta isegi valmis abieluks. Kuid mida ta ei oota, on see, et see libaabielu osutub hoopis millekski enamaks.

Naabritüdruk Penelope , kes on juba lapsepõlvest saati olnud Bourneisse armunud, on ise pidanud kogema kõrgseltskonna halvakspanu siis, kui ta isa katkestas ta kihluse, kuna ta kihlatu oli armunud kellesegi teisesse ja nende pulm toimus vaid natuke aega peale Penelope kihluse katkestust. Sellest ajast peale on Penelope matnud maha igasuguse lootuse kunagi veel mehele saada, kuni Bourne taas välja ilmub ja Penelope endaga abielluma sunnib.

Bourne on oma soovi saanud ja ka Penelope loodab, et on oma soovi saanud, kuid … kõik pole nii lihtne, kui saatus (ja armastusromaani kirjanik) oma sõrme asja vahele segab.

Järgneb kiire ja vältimatu armumine, üksteisele selle tõestamine ja lõpuks … HEA.

Teine raamat on Crossist. Cross, punapäine matemaatika geenius on mängupõrgu raamatupidaja. Tema patuks on see, et oli aeg, kus ta oli teine poeg ja ainus millega ta oma aega sisustas oli pidutsemine ja naised … kuni saatusliku õhtuni, kui ta vanem vend viis nende õe ballile ja ballilt naastes sattusid nad vankriõnnetusse, kus vanem vend surma sai ja õde tõsise jalavigastuse sai. Cross usub, et õnnetus oli tema süü ja kui rivaalitseva mängupõrgu omanik tuleb Crossilt väljapressima raha, mille ta õe abikaasa on mängupõrgule võlgu, on Cross valmis ka hullemaks, et vaid oma õde päästa.

Lavale astub Philippa – Penelope noorem prillidega ja teadusehuviline õde. Pippa on peagi abiellumas, kuid talle kui teaduse inimesele ei anna rahu see, et abielutõotuses lubab ta olla oma mehele voodis hea, kuid tema ei tea voodis toimuvast mitte midagi. Seega tuleb alustada eksperimendiga ja kes oleks siis veel parem eksperimendi kaaslane kui mitte õemehe äripartner Cross, kes tundub ka olevat teaduse inimene. Kuid taas kord astub vahele saatus (ja armastusromaan kirjanik) ning teeb asja segaseks sellega, kui me teadlased üksteisesse armuvad ning Cross sunnitakse abielluma rivaali tütrega. Kuid segadus lahendatakse, meie armunud jäävad ikkagi kokku ning ka rivaali tütar ei jää meheta, sest see kes pidi ära võtma Pippa saab endale hoopis selle, keda pressiti Crossi voodisse.

Kolmas raamat on klubi „turvaülemast“ Temple. Tema on väidetavalt oma isa neljanda naise tapnud ööle enne nonde pulma. Kuna aga surnukeha pole, siis ainult oletuse alusel teda süüdi mõistetud pole, kuid kõrgseltskond peab teda siiski mõrtsukaks ja Temple ei saa tagasi minna oma pärisvaldustesse ega ka nautida muid hertsogile väärilisi hüvesid.

 Kuid see kelle ta väidetavalt tappis, polegi üldse surnud. Kui Mara vend jääb mängupõrgule võlgu, peab Mara „surnust“ üles ärkama, ning Templega kokkuleppe sõlmima, mis hävitaks Mara ja tema juhatatava orbudekodu. Kuid taas tuleb mängu saatus (ja armastusromaani kirjanik) ning kaks vastast ei saa enam üksteiseta olla. Vahet pole, et Temple solvab Marat pidevalt, ning vihastab iga viimase kui asja peale mida Mara ütleb, ning kahtlustab naist pidevalt (tõsi ta ju on, Mara on teda korduvalt laudanumiga magama uinutanud ja igal võimalusel põgeneda püüdnud) ning iga kord, kui Mara pakub Templele, et ta räägib talle kõik, leiab Temple võimaluse juttu mujale viia ja siis Marat veelgi hullemalt solvata. Temple süüdistab Marat isegi selles, et tema soovunelm ei osutunud tõeks. Kuid lõppkokkuvõttes, peale mitmeid haavu, põgenemisi ja muid arusaamatusi leiavad ka need kaks oma õnneliku lõpu.

Jäänud on veel üks mängupõrgu omanik. Kui te kuulate kirjaniku Sarah MacLeani intekat SBTB saidil (http://smartbitchestrashybooks.com/blog/67.-an-interview-with-sarah-maclean ) siis te saate teada, kes on see neljas omanik. Ma küll püüdsin sellel ajal mitte kuulata, kui Chase kohta juttu oli, kuid otsides seda, kus sellest enam juttu pole, kuulsin ma siiski kõige tähtsama ära ja seega polnud enam mõtet mängida, seega kuulasin juba kõik. Aga selle teadmisega oli juba väga huvitav kolmandat raamatut edasi lugeda, sest nüüd jälgisin ma erilise huviga kõiki kohti, kus oli Chasest juttu. Ja siis meenutasin ma muidugi ka eelmistes raamatutes Chase kohti … deem kui see on nii nagu ma arvan, et see võiks olla, siis võib neljas raamat väga huvitav tulla. Täitsa soovitan seda intekat kuulata, sest selle sarja saamislugu ja inspiratsioon on päris huvitava.

Üldkokkuvõttes on tegu kolme väga hea raamatuga! Jääb üle vaid oodata neljandat järgmisel sügisel.

Fairwick Chronicles

Raamat: Fairwick Chronicles #1-3 by Juliet Dark (Carol Goodman) (2012-2013)
Hinne: B
Lühikokkuvõte:  https://www.goodreads.com/series/58573-fairwick-chronicles

The Demon Lover
Ma ahmisin õhku, või vähemalt püüdsin ahmida. Ma avasin suu, kuid ma ei suutnud hingata. Tema huuled, niisked huuled, avanesid ning ta puhus mulle suhu. Mu kopsud laienesid tema raskuse all. Kui ma välja hingasin imes ta mu hinge endasse ning ta raskus muutus külmast marmorist soojaks elavaks kehaks.
Sellest ajast saati, kui Callie McFay võttis vastu õppejõu koha väikses Fairwicki linnasese kolledžis, New Yorgi osariigis, on ta iga öö näinud häirivalt erootilise sisuga unenägu: ta tuppa tuleb udu, ning võtab siis mehise, võrgutava võõra kuju, kes armatseb temaga kõige suurepärasemal moel, rahuldades Callie igati. Äkki on need unenäod selle tagajärg, et Callie on kirjutanud menuki nimega Deemonarmukeste seksielu. Callie on olnud alati huvitatud võigaste muinasjuttude ja müstiliste novellide sarnasus – see on ka põhjus, miks ta on sattunud tööle Farwicki tunnustatud folkloori osakonda ning elama ajahambast puretud Victoria ajastu stiilis majja, mis tundus esimesest silmapilgust peale teda enda juurde kutsuvat.
Kuid Callie taipab peagi, et tema unenäod on häirivalt reaalsed. Tal on deemonarmuke – incubus – ning ta võrgutab, rahuldab, ning imeb lõpuks Calliest välja ta elu. Ja siis avastab Callie midagi veelgi põrutavamat: tema incubus pole ainuke müütiline olend Fairwickis. Sellel ajal kui kolledži pikaajalised nõid-õppejõud ja linnakese ja metsa haldjad püüavad deemonit minema ajada, püüab Callie saavutad midagi palju raskemat – ta püüab seda paranormaalset armukest välja juurida oma südamest.

The Water Witch
„Sul piisab vaid mu nime hüüdmisest, et ma tagasi tuleks,“ sosistas ta mulle kõrva. „Sa pead vaid mind armastama, et ma päriselt inimeseks muutuks.“
Calliel on õnnestunud oma incubus saata Äärealadele, vaatamata sellele et Liam oli osav võrgutaja, kuid Liam pole siiski lahkunud Callie unenägudest, ning ahvatleb teda endiselt õpetustega, kuidas teda tagasi tuua.
Kuid armastada deemonarmukest tähendab inimesele tavaliselt surma. Callie peab ise enese pärast õppima kontrollima oma iha ning kuidas hoida Liamit igavesti vangis tema vesises hauas.
Kuid Äärealadel on veelgi ohtlikumaid olendeid kui Liam. Üks Veenõid otsib tagasiteed inimeste maailma.

The Angel Stone
Callie McFay, pooleldi nõid, pooleldi haldjas, folkloori ja müütilise kirjanduse õppejõud, peab võitlema, et päästa võluvat väikelinna Fairwicki. Grove – pahatahtlik nõidade ja nende käsilaste rühmitus - on linnakese väevõimuga oma võimu alla saanud ning paljud kohalikud haldjad kas minema saatnud või tapnud, nende seas ka Callie eluarmastuse. Linnakeses valitsenud sallivuse ja harmoonia õhustiku on uus Fairwicki kolledži juhatus muutnud arktiliselt ohtlikuks ja usaldamatuks.

Calliel on erilised maagilised võimed, ning ta on ainuke, kes saab nende abiga päästa oma pagulusse saadetud sõbrad ning taastada ka koolis endine kord – see aga tähendab seda, et tal tuleb leida Ingli Kivi, legendaarne talisman, millel on tuhutu jõud. Callie paisatakse uskumatule rännakule seitsmeteistkümnenda sajandi Šotimaale, kus tal tuleb kivi saamiseks oma eluga riskida. Kuid siis kui ta avastab sealt oma kadunuks peetud armastuse taaskehastuse, avastab ta et kõige rohkem riskib ta oma südamega. Kuna Fairwicki saatus on kaalul, tuleb Calliel teha valik: kas valida võimalus igaveseks õnneks või siis päästa kõik see mida ta kalliks peab.
Paranormal, Romance

Tegemist on siis ühe toreda triloogiaga.
Kui ma aasta alguses alustasin NetGalleyst raamatute küsimist olid The Deamon Lover ja The Water Witch pea kaks esimest raamatut mida ma küsisin. Kuid siis mu oskamatusest veel NetGalleyd korralikult kasutada, ma ikkagi Deamon Loverit ei saanud ja nii jäidki raamatud ootama, kuni ma leian Deamon Loveri teisel teel, et raamatud ikka õiges järjekorras läbi lugeda. Mingi aeg hiljem küsisin ma The Angel Stone, adumata üldse, et see on sarja kolmas raamat.

Nüüd siis eelmine nädal, kui ma lõpetasin Morlow Intrugue raamatud, võtsin ma järgmisena The Angel Stone. Olles paar peatükki lugenud ei andnud mulle rahu see, et kogu aeg vihjati eelnenud sündustele, seega vaatasin Goodreadist järgi, mis sarjaga tegu on ja ei jäänudki muud üle kui esimene raamat välja otsida, kolmas hetkeks kõrvale panna ja kõik kolm siis korralikult õiges järjekorras läbi lugeda, kuigi tänu kolmanda raamatu algusele ma juba ju teadsin, mida mul on esimese kahes oodata. Kuid vaatamata sellele oli ikkagi hea lugeda algusest peale.

Niisiis esimene raamat The Deamon Lover on tore segu Hogwartilikust nõidade/haldjate/deemonite koolist, Morganvillelikust ülikoolilinnakesest ja müstilistest gootilistest armastusromaanidest.
Peategelane on nooruke õppejõud, kes hullab iga öö oma unenäomehega ning kui unenäomees leiab võimaluse reaalsusesse tulla, siis ei suuda enam pea keegi noori lahus hoida. Panite tähele – pea aegu. Jõuluvaheaeg koolis saab ümber ja neil tuleb taas reaalsusega silmitsi seista.

Callie pole mingi punastav ja puterdav kangelanna, kes iga asja peale solvub ning kõike valesti aru saab ning ei tea ise ka mida ta tegelikult tahab. Callie on kaotanud oma vanemad lapsena ja teda on kasvatanud ta karm vanaema. Mida Callie ei tea, on see et ta ema oli nõid ja ta isa oli haldjate järeltulija, seega on ta segu neist mõlemist. Kui ta nüüd siis saab teada, kes ta on, kes on ta vanaema ja ta kolleegid koolis ei satu ta mitte paanikasse või masendusse vaid mõistliku inimesena, hakkab ta hoopis uurima talle osaks langenud võimalusi.Callie on tugev ja tark naine, kes kaalub talle kättesaadavat infot ja teeb vastavalt sellele kas õigeid või valesid otsuseid. Ta annab endast antud olukorras parima.

Kahjuks võivad eksida ka parimad meie seast ja Callie saadab vale incubuse tagasi Äärealadele, kuid õnneks leitakse peagi ka õige ja ka see leiab end sealt, kus on tema õige koht. Kuid Callie on ju kaotanud oma armukese.

Esimeses raamatus on hästi palju juttu paranormaalsetest armastusromaanidest üldse, nii klassikalistest (Udolfo, Jane Eyre) ja kaasaegsetest (Sookie Stackhouse sari, Anne Rice vampiirilood, jne). Selline tore raamatu raamatutest ja armastusest ja maagiast.

Kogu esimese raamatu tegevus toimub ühe õppeaasta jooksul (september – mai)

Teise raamatu - The Water Witch – tegevus toimub paari nädala jooksul enne jaanipäeva.

Liz ja Diana vajavad Callie, kui Uksehoidja abi, et ta aitaks Haldjate maailma tagasi noored undiinid. Aidates undiine kohtub Callie taas oma kallimaga ning ühtlasi vabastab ta ka Äärealadelt, kuid ei lase teda siiski tagasi inimeste maailma, sest see tähendaks siiski Callie surma.
Callie külaskäik Haldjate maailma lõppeb kahjuks mitte päris nii nagu ta oleks tahtnud ja tahtmatult toob ta inimeste maailma endagi kaasa tagasi täiskasvanud ja kiimas undiini, kes on väga tige Callie peale. Kuid undiin pole ainus, kes kogemata Calliega kaasa tuleb.
Lisaks undiini tekitatud segadustele on Fairwickil ka teisi probleeme – halb ilm, linnakese kaitsja rändama läinud hing tuleb tagasi tuua, linnakeses toimuvaid imelikke asju on saadetud uurima ebasõbralikud jõud ja tundub et linnakest on rünnanud uus incubus.
Callie püüab aidata kuidas oskab. Ta saab teada, et ta vanemad on lapseeas ära blokkinud ta võimed, et ta vanaema tema üle võimust võtta poleks saanud ja seega peab Callie nüüd siis uurima kuidas ta saaks eemaldada endalt blokki ja õppida oma võimeid kasutama.
Linnakese kaitsjaks olnud Brock – kelle hing on läinud rändama – oli ka Callie remondimees, ning kuna viimane torm on Callie maja kõvasti räsinud, on tal vaja uut remondimeest, ning Callie leiabki uue abilise tagasihoidlikus ja osavas Billies, kes oleks kui taevast saadetud.

Lisaks on Calliel ka õpetaja tekkinud, kes aitab tal blokki eemaldada ja ta võimeid tundma õppida, kuid sellel õpetajal on kuri lisapõhjus miks ta Calliet aitab.
Aga siiski, kes on see incubus.
New Yorgi nõidade klubi – Grove – on nõuks võtnud sulgeda viimane Haldate maale viiv värav, mis asub Fairwicki metsas Callie maja taga, ning Callie Uksehoidjana on ainus, kes saab väravat avada ning kahjuks ka see, kes saab värava igaveseks sulgeda. Kui aga värav sulgeda, siis need haldjad ja muud maagilised olendid, kes elavad inimeste maailmas peavad lahkuma, sest neil on vaja aegajalt minna oma maailma, et mitte inimeste ilmas hääbuda. Neil tuleb teha valik ja Calliel samuti – kas ta aitab Grovel värav sulgeda ning sellega oma sõbrad kaotada, või riskida kõigega ning püüda väravat lahti hoida.
Kuid see pole Callie ainus mure. Kui ta lõpuks leiab võimaluse et alustada talle peale pandud bloki lahti harutamist ei aimagi ta, et taas kord võib ta kaotada selle kõige kallima.
Aga nagu ikka, mitte kõik muinasjutud ei lõppe kõigi jaoks õnnelikult, kuid kõik nad lõppevad lootustandvalt.

The Angel Stone

Ingli kivi on siis kolmas raamat ja viimane osa sarjast. Selles osas peab Callie leidma võimaluse kuidas päästa Fairwicki, oma sõpru ja ka oma armsamat. Pärast ukse sulgumust on linna oma võimusesse võtnud nephilimid – haldjate ja inimeste suhetest sirgunud ebardite julmad järglased.

Callie astub väga julgeid ja riskantseid samme et päästa talle kõige kallimad. Tal tuleb isegi minna tagasi minevikku, et leida võimalus pahade hävitamiseks. 
Kui eelmistes raamatutes oli vaid juttu legendist Tam Linist, siis seekord tuleb Calliel elada Tam Lini legendis.
Raamat on täis üllatusi ja ootamatusi ja kogu see ajasrändamine on väga sujuvalt ja loogiliselt üles ehitatud. Kui ma tavaliselt ajarännu raamatute lõpus imestan et kuidas jääb sellega ja sellega ja selle muutusega, kuid siin on kõik loogiliselt ära seletatud.
See on suurepärane ja õnnelik lõpp sarjale

Kõik need raamatud on üks suurepärane muinasjutt ja väga hea lugemine!

The Passionate Love of a Rake

Raamat: The Passionate Love of a Rake (Morlow Intrigues #2) by Jane Lark (2013)

Hinne: C

Lühikokkuvõte:  https://www.goodreads.com/book/show/18687792-the-passionate-love-of-a-rake

Ainus naine kes omab võimu kurikuulsa naistemehe Robert Marlow üle, oli taas tema juurest lahkumas.

Ta oli kuulnud et Sutton oli surnud ja ta teadis et Jane oli taas vaba, kuid ta oli alati arvanud et tema kirg Jane vastu oli vaid kättemaksukirg mitte tegelikult kirg Jane vastu. Kuid siin ta oli, suutmata eitada seda mida ta Jane vastu tundis … mida ta polnud kunagi ühegi teise naise vastu tundud ...

History, Romance

See on siis selle eelmise raamatu Lõbutüdruku keelatud armastus järg. Kui esimeses raamatus oli juttu nooremast vennast Edwardist siis nüüd on möödunud kolm aastat ning vanem vend Robert, kes oli aastaid tagasi haavunult mandrile hullama tormanud, on tagasi ning satub taas kokku oma lapsepõlve/noorukiea/elu armastusega ning põhjusega, miks ta mandrile põgenes.

Jane on teismelisena sunnitud abielluma mehega, kes oleks võinud vabalt ta vanaisa olla. Aastaid on see mees teda „vangis“ hoidnud, keelates talle väiksematki meelelahutust, kuid pakkudes teda oma külalistele välja kui lõbutüdrukut, laskmata neil siiski temaga midagi intiimset teha. Ta on lõpuks vaba oma piinajast, kuid kuna ta on pärinud mehelt tema raha, mida ihaldab endale saada mehe poeg, kes on kakskorda vanem kui Jane ja sama julm kui ta isagi oli, siis pole Jane siiski päris vaba.

Lootes pääseda oma piinaja käest põgeneb Jane Londonisse oma tuttava juurde ja ühel koosviibimisel, kuhu nad koos Vivianiga on läinud kohtub ta taas oma eluarmastusega, Robertiga, kuid ta teab, et ta ei tohi ahvatlustele järgi anda.

Kuid kui on tegemist armastusega ja saatusega (ja armastusromaani autoriga), siis need kumbki ei küsi, mida tohib või mida ei tohi teha, nemad lihtsalt suunavad su elu nii, et lõppkokkuvõttes saab lõpp siiski õnnelik olema.

Kui eelmises raamatus ajas mul harja punaseks see pidev saladuste hoidmine ja poolikute tõdede rääkimine, siis selles raamatus on peategelasteks selektiivselt kurt ja märter ruudus.

Kujutage ette situatsiooni – noormees ruttab ülikoolist vaheajal koju, et oma kallimale abielu ettepanek teha, neiu kohtub temaga nende tavalises kohtumiskohas, kuid ettepaneku peale ütleb neiu õnnetult, et ta juba on kihlatud, veel jõuab ta öelda vaid ’ära ..’ kui noormees minema kihutab kuulmatagi lause lõppu ’… jäta mind maha.’ ning veedab seejärel aastaid tasapisi seesmiselt keedes, kuna ta on veendunud, et neiu oli vabatahtlikult ja suure rõõmuga kihlunud kellegi teisega. Aastaid hiljem, kui noormehest on sirgunud väga enesekindel mees, piisab talle taas kord vaid ühest pilgust situatsioonile, et taas kord selg keerata ning minema kihutada, laskmata naisel seletadagi, et see mida ta nägi polnud mitte armastajate naaldumine seina vastu, vaid piinaja surve piinatavale. Mis te arvate, kas Lord Robert oli lühinägelik ja selektiivse kuulmisega tõbras?

Vaatame siis nüüd aga sama asju teis nurga alt – neiu teab juba kuid, et ta vanemad plaanivad teda mehele panna vanamehele, et sellest neile kasu oleks, kuid ta leiab sada üks põhjendust, mis sellest mitte Robertile kirjutada, ning suudab isegi end veenda uskuma, et Robert ei armasta teda, ning kui Robert siis kihutabki minema, ilma teda lõpuni kuulmata, on ta saanud oma ’teooriale’ kinnituse. Kui ta siis Robertit taas aastaid hiljem näeb, leiab ta taas sada ja üks põhjust, miks mitte rääkida Robertile kuidas asjad tegelikult olid ja on, kuigi Robert talle mitmel viisil ja korduvalt talle kinnitab, et ta teda armastab. Selle asemel et öelda ’Kallis, meil on probleem, ma loodan, et sa aitad mul sellega tegeleda’, viskub ta märtrina oma kasupoja altarile, et vaid Robertit ja teisi talle kalleid inimesi säästa. Selline pime ja põikpäine närtsiv lilleke, kes teeb ohverdusi, mis pole midagi väärt.

Miks ma üldse selle raamatu kätte võtsin, kui juba esimene raamat oli nii vastumeelne – ausalt ma lootsin, et äkki teine raamat on parem, kuid ei, kahjuks. Aga nüüd olen mina oma ohverduse teinud ja mõlemad raamatud läbi lugenud ja oma arvamuse autorile läbi NetGalley saatnud.

The Illicit Love of a Courtesan

Raamat: The Illicit Love of a Courtesan (Morlow Intrigues #1) by Jane Lark (2013)

Hinne: C

Lühikokkuvõte:  https://www.goodreads.com/book/show/18486894-the-illicit-love-of-a-courtesan

Ellen Harding on kinni julma hoidja hoole all, kuid ta unistab vabaks saamisest. Rõhuja surve all on Elleni hing ja südametunnistus ta kehast lahkunud, et ta suudaks kannatada oma rõhuja  paheliste ihade rahuldamist. Ellenist on järel vaid tühi kest, ta on kurt moraali nõudmistele ja pime häbile.

Kui ta pilk aga rändab kenale noormehele lihtsalt tema välimuse pärast, laseb ta oma fantaasial lennata ning kujutab ette kuidas oleks lasta end üheks ööks vabaks ning anda oma keha noormehele.

Kuid Edward Marlow on kena ning õrn kui ta Ellenit puudutab, ning Elleni alateadvus sosistab talle, et see mees võib olla ta pääsetee. Kuid kuidas saaks Edward teda aidata kui ta ei tea Elleni saladusi, mis takistavad teda vabaks saamast?

Edward on rahutu, üksik ja natuke vihane oma elu peale – see on ta ainuke põhjendus, mis ta endale annab, miks ta ihaldab teise mehe armukest. Naise tumedad juuksed ning heledad silmad on erilised ning ta ei suuda kuidagi oma pilku kõrvale pöörata, kui naine teda üle lehviku vaatab, silmis ahvatlev pilk.

Kui Edward Ellenit juba kord tundma õpib, ei suuda ta teda enam unustada, ning kui ta ka näeb Elleni väidetava heategija jõhkruse jälgi, soovib Edward Ellenit aidata. Kuid kuidas saab Edward teda aidata, kui Ellen pole nõus ei põgenema ega ka oma minevikust rääkima?

Kui vastupunniv Ellen lõpuks järgi annab, ning Edwardi keset ööd üles ajab, siis ei kõhkle Edward hetkegi, ning aitab Ellenil põgeneda. Edward lihtsalt ei tea veel, et ta tormab pea ees Elleni mineviku saladustesse.

History, Romance

Lõbutüdruku keelatud armastus on lugu heast perekonnast pärit naisest, kes on saatuse julmade keerdkäikude tõttu sattunud rolli, millest pääsemiseks on tal vaja ise enda tugevat tahet ning oma uue armastuse järjekindlust. Naine kohtub juhuste kokkulangevuse läbi noormehega, kes on valmis andma talle kõik, et päästa teda talle osaks saanud saatusest, ilma et ta teaks, keda ta tegelikult päästab.

Iseenesest see polegi ju paha lugu, kuid mis mind tõsiselt häiris oli see, et kogu raamat on täis poolikuid tõdesid – ma räägin sulle natuke, siis sa äkki lepid sellega ja kui mul õnneks läheb siis sa ei küsigi kunagi ülejäänut – tõsisel,t algusest peale ajab nende kahe armastusloos üks vale teist taga ning Ellenit kummitab järjekindlat hirm – mis siis saab kui Edward saab teada, kes ma tegelikult olen. Tõsiselt, see pidev valehäbi ja salatsemine oli totaalselt üleliigne – ükski saladus ei püsi saladusena kui seda on juba hakatud nurgast avama ja mida hiljem kõik ilmsiks tuleb, seda rängemad võivad olla tagajärjed. Ja lisaks sellele, et kui esialgu hoidis Ellen oma saladusi väga kiivalt enda teada, siis pärast seda kui ta oli Edwardile juba kogu loo ära rääkinud, siis järsku polnud tal enam midagi selle vastu kui kõik ta saladust teadsid.

See mõttetu salatsemine, Edwardi pime usaldus ja Elleni pidev valehäbi tegid raamatu minule vastumeelseks. Jah, ma lugesin lõpuni, sest ma tahtsin teada, millega lugu lõppeb, kuid ma ei ütleks, et tegu oli hea raamatuga. Tegu oli ok raamatuga, sest ega ta paha ka ju polnud, kuid lihtsalt mitte minu raamat.

The Wolves of Midwinter

Raamat: The Wolwes of Midwinter (The Wolf Gift Chronicles #2) by Anne Rice (2013)
Hinne: A
Kuna ma lugesin selle sarja esimese osa eelmise aasta lõpus, siis ma alustan esiteks esimese raamatu tutvustusega ja siis liigun edasi selle praegu loetud raamatu juurde.
Lühikokkuvõte:  https://www.goodreads.com/series/103659-the-wolf-gift-chronicles

The Wolf Gift

Aeg, tänapäev.

Koht, metsik põhja California rannikuala. Kalju kõrgel Vaikse ookeani kohal. Suursugune mõis täis ahvatlevat ajalugu, kõrge sekvoiametsa taustal.

San Francisco Observeri noor ajakirjanik on saadetud lugu tegema … Vanem naine võtab ta vastu oma suursuguses ning ajaloolises perekonna häärberis, millest ajakirjanik peab loo kirjutama ning mille naine peab kiiresti maha müüma … Kahe väga erineva inimese uskumatu kohtumine … Idülliline öö – öö mis katkeb uskumatult kohutaval moel … Noormeest rünnatakse seletamatult – hammustatakse – eluka poolt, keda ta ei näe pimeduses täpselt … See vägivaldne juhtum lükkab liikuma kohutavad kuid samas ahvatlevad muutused noormehes, kes kogeb korraga nii ekstaasi kui ka õudust, häbi selle pärast kelleks ta muutub ning hirmu selle pärast kelleks – milleks – ta muutub, ning peagi kogub ta täielikult hundi kingituse põnevust.

Noormees püüab vastu panna sellele paradoksaalsele mõnule ning külgetõmbele, mida pakub hundiks olemise metsikus ning sellega kaasneva jõu ning (üllatavalt) hea tegemise võimaluse rahuldusele. Ta on tekitanud meedia huvi oma imeliku ning ohtliku pääsemisega ning samas otsitakse teda ka taga kui „Hunt Meest, politsei, meedia ning teadlaste poolt (tema DNA proovid võivad paljastada ta topelt isiksuse) … Kui ta aga leiab oma uue ning kõikehõlmava armastuse, tabavad teda küsimused, mis paiskavad ta veelgi sügavamale uue maailma mõistatustesse: küsimused nagu kuidas ja miks ta sai sellise kingituse; kust on selline kingitus pärit ning miks tunneb ta tõmmet teha oma uute oskustega head; mõistmine, et temasuguseid võib olla ka teisi ning nad võivad teda jälgida – kaitsjad kes on eksisteerinud juba ammustest aegadest ning nende valdustes võivad olla iidsed saladused ning alkeemilised teadmised. Samas otsib ta lunastus oma hingele, mis on piinatud ta uute võimete ahvatlustest ning ta mõtted on täis võimalusi, mida ta uus elu talle pakkuda võiks kui ta võtab täielikult omaks nii hundi kui ka mehe.

The Wolves of Midwinter

Hundi kingi lugu jätkub …

Lugu algab külmal ja hallil maastikul. On detsembri algus. Nideck Pointi ahjudes põlevad puud. On jõulud. Ruben Goldingi jaoks, kes on täielikult omaks võtnud hundi kingi ning on Morphenkinderite armastava hoolituse all, lubab see Jõul tulla eriline … ning peagi saab ta ka teada, et Morphenkinderitel on omad rituaalid, ning nad tähistavad ka talve keskpaiga festivali Nidecki metsas.

Suursuguse häärberi varjudest tuleb aga esile üks vaim – piinatud, anuv, kes ei saa rääkida, kuid ta saab emmata igatsuse ning meeleheitliku kiindumusega … Ruben on hõivatud nii kiindumuse kui igatsusega selle spektraalse olendi suhtes, ja ka Nidecki linna toimuvate jõuluettevalmistustega. Kõige selle käigus tulevad ilmsiks uskumatud saladused, saladused mis paljastavad imeliku vaimude teispoolsuse – sajandeid vana teispoolsuse, kus ka vaimudel on oma fantastiline minevik ning tumedad, maagilised võimed …

Paranormal, Mystery, Christmas

Kes teist ei teaks Anne Rice’t? Noh kui te ka arvate, et te ei tea Anne Rice’t siis kui öelda, et tema on kirjutanud Interviu Vampiiriga … siis te ju teate Anne Rice’t, sest kes seda filmi siis ei teaks. Ok, film ja raamat pole üks ja sama, kuid ikkagi, nime te ju vähemalt teate, kui te ka ei tea milline on Rice kirjutamise stiil. Aga milline siis on Rice kirjutamise stiil, mida filmist ei näe – Louis (filmis Brad Pitt) oli raamatus üks lõpmatuseni hädaldav ja süütundesse uppuv tegelane, mis filmist sugugi sedasi välja ei tule. Kuid raamat oli igatahes parem ja huvitavam. Kuid nüüd lõpetagem selle vana raamatu ja filmi arvustus ning suundugem taas ta uue sarja juurde.

Nagu juba öeldud lugesin ma esimest raamatut juba eelmine aasta ja see oli üks vägagi hea raamat. Lugu on täis põnevust ja üllatusi. Selle sarja uus libahundi müüt on väga huvitav ja kaasahaarav. Ja nagu ikka, kui tegevus toimub San Franciscos ja seal ümbruses siis on raske mind raamatust eemale saada. The Wolf Gift oli üks väga tugev ja kaasahaarav raamat.

Sarja teine raamat The Wolves of Midwinter on millegi pärast liigitatud paljudel õuduskirjanduseks, isegi Goodreadsi aastaraamatu valimisel on ta õudusraamatute kategoorias. Ma ei mõista küll, mis siin raamatus õudset on, aga ju on teised lugejad nõrganärvilisemad kui mina, kuid isegi siis … õuduslood on sellised raamatud nagu Cujo või Amityville Horror või siis Kesköö on üksildane paik, kuid The Wolves of Midwinter on üks korralik Paranormaalne Jõululugu.

Ühesõnaga kui esimene raamat oli täis põnevaid tagaajamisi, mõrvu, saladuste paljastusi, salaruumide leidmisi, ajakirjanike ja politseinike lollitamisi … siis see raamat on täis suurepäraseid olustiku, inimeste, tunnete, sündmuste kirjeldusi, natuke mõrvu, natuke saladusi, palju usku ja traditsioone ja Jumalat. Ma liigitaks selle raamatu pigem Paranormaalse Kristliku kirjanduse alla kui Õuduslooks, sest raamatus on tõesti palju juttu Jumalast ja usust ja uskumustest.

 Kuid isegi vaatamata sellele, et raamatus on vaid natuke müsteeriumit ja saladusi (enamus saladuste lahendusi on ära arvatavad enne kui raamat nendeni jõuab) ja uusi olendeid ja palju armastust, usku ja traditsioone ja Jumalat, on tegu ikkagi ühe vägagi hea raamatuga – vägagi hea Paranormaalse Jõuluooga!

Blackmoore

Raamat: Blackmoore: A Proper Romance by Julianne Donaldson (2013)

Hinne: D

Lühikokkuvõte:  https://www.goodreads.com/book/show/15795628-blackmoore

Kate Worthington tunneb oma südant ning ta teab, et ta ei abiellu iialgi. Tema plaan on hoopis Indiasse reisida – kasvõi ainult selleks, et rahuldada oma rahutut hinge ning põgeneda pere kütkest, keda ta jälestab. Kuid Kate skeemitaval emal on muud plaanid. Ta pakub Katele kokkulepet: jah, Kate võib minna Indiasse, kuid vaid pärast seda kui talle on tehtud – ning ta on ära öelnud – kolm abielu ettepanekut.

Kate reisib suursugusesse Blackmoore lossi, et seal oma pool kokkuleppest ellu viia, ning kasutada selleks oma kallimat lapsepõlve sõpra, Henry Delafieldi. Kuid kui tegu on südameasjadega, siis ei kehti siin ei kokkulepped ega plaanid. Seega tuleb Katel keset metsikuid Blackmoore valdusi tunnistada endale tõde, mida ta on hoidnud kiivalt oma sügaval südames. Kas need ettepanekud, mida ta kindlalt plaaninud tagasi lükata, võivad olla selleks ainukeseks asjaks, mis ta südame vabaks laseks?

History, Romance, YA,

Tegemist on taas kord ühe Netgalley ARCiga.

Mis ma siis oskan öelda … see raamat on üks selline raamat, mis mulle meeldis ja mida ma vihkasin samal ajal. Mulle tõsiselt meeldis lugu, kuid loo tegelased olid tõsiselt vihale ajavad.

Lugu on lihtne ja armas – kaks lapsepõlvesõpra armastavad üksteist, kuid vastavalt ühiskonna, pere ning kommete survele ei tohiks neist kunagi paari saada. Kuid armastusel ja saatusel on noortega teised plaanid ning lõpuks nad siiski leiavad oma õnneliku lõpu.

Kogu lugu on täis vihjeid sündmustele, mis on juhtunud kunagi varem ja mis on loole väga tähtsad, seega jääb alguses mulje, nagu ma peaks olema lugenud kirjaniku eelmist raamatut, kust ma leiaks siis need sündmused, millele vihjataks. Kuid õnneks pole lugu siiski nii, tuleb lihtsalt olla kannatlik ja lõpuks paljastatakse ka kõik need kolme aasta tagused sündmused ja seletatakse raamatu kangelanna käitumine.

Seega lähemgi siis tegelaste juurde.

Peategelane on Kate/Kitti/Katherine Worthington, kelle elu tähtsaim eesmärk on minna koos tädiga Indiasse. Selleks et ta saaks minna Indiasse peab ta täitma oma ema nõudmise – meelitama kelleltki välja kolm abielu ettepanekut ning neist kõigist ka loobuma. Ja siis saakski Kate oma ihaldatud Indiasse. Aga nii lihtne see India unistuse täitmine ka pole. Sest Blackmoores, kuhu Kate läheb koos oma lapsepõlvesõbraga Henryga, ootab teda ka Henry ema, õde ja hunnik külalisi. Kuna Henry ema vihkab Kate ema ja Kate õde on üks skandaalne tegelane, siis pole Katel lootustki üheltki külaliselt ettepanekut välja meelitada. Ei jää üle midagi muud, kui paluda abi Henrylt endalt, sest ega ta ema ei öelnud ju, et kolm erinevat meest, üks mees võib samuti kolm korda neiu ees lömitada ja siis kolm korda korvi saada. Seega meie Indiast unistav kangelanna hakkabki oma unistuse poole samm sammu haaval liikuma, kuid samas ka samm sammu haaval enda ja Henry südant lömastama.

Ok, olen liiga pikalt jäänud peatuma Kate India unistuse täitmise ideel. Tegelikult on tegu ühe tavalise tänapäevase teismelisega, kes on pandud elama 19 sajandi Inglismaale, kus ta ronib akendest välja, hüppab pea ees jõkke ja on üleüldse talumatu kinnisideega illusioonides elav tibi, kelle arust saab vaid Inda kõik ta probleemid lahendada. Lootusetu!! Üks hetk tahtsin ma tõega peaga vastu seina peksta.

Teine peategelane on Henry – noormees, kes armastab oma sõbrannat, kuid ta on hästi kasvatatud ja ta on valmis elama täpselt selle plaani järgi mille ta vanemad on talle ette kirjutanud ning abielluma täpselt sellega, kelle ta vanemad talle valinud on – Juliet St. Claire. Sellel tegelasel pole iseenesest vigagi.

Henry õde Sylvia on teine tüüpiline teismeline, kes on valmis minema üle ükskõik kelle laiba, et saaks vaid abielluda sellega, kes tema arust talle kõige rohkem sobib.

Henry väljavalitu Juliet – kui te olete kunagi näinud MTV sarja Awkward., siis te ilmselt teate sealt ühte tegelast Sadie Saxton – selline terava keelega, konstruktiivset kriitikat jagav rikkast perest ennast täis tegelane. Vot selline oli ka see Juliet, ühel hetkel hooliv teisel hetkel rumal ja viisakuse filtrit mitte omav tegelane, kes solvab kõiki ja kõike enda ümber. Puudus veel vaid, et ta oleks nagu Sadie’gi iga torke lõppu lisanud You're Welcome!

Kate ema ja õed … ma pigem ei alusta seda teemat, sest see oli tõsiselt üle vindi halb.

Lõppkokkuvõttes polegi muud öelda, et kui tahate mängida joogimängu ja võtta pits iga kord kui raamatus mainitakse Indiat, siis te raamatu lõppu ei näe :). Ja tegu oli ikkagi YA raamatuga, lihtsalt tegevus toimub 19 sajandi Inglismaal.

See polnud kohe üldse minu raamat!

Daylighters

US Cover

Raamat: Daylighters (The Morganville Vampires #15) by Rachel Caine (2013)

Hinne: B
Lühikokkuvõte:  https://www.goodreads.com/book/show/16115626-daylighters

Kuigi Morgaville Texases on linnake, kus on tihtipeale probleeme, on Claire Danves ja ta sõbrad rõõmsad, et saavad taas koju. Kuid see Morganville kuhu nad tagasi tulevad, pole see linnake, mida nemad mäletavad, see on muutunud hoopis teiseks kohaks – ning surmavaks …

Midagi kapitaalset on juhtunud Morganvillega sellele ajal kui Claire ja ta sõbrad on eemal olnud. Linn näib olevat puhtam ja õnnelikum kui nad seda kunagi varem näinud on, kuid nende tagasi tulev seltskond arreteeritakse ning lüüakse lahku – vampiirid eraldatakse inimestest – ning nad mõistavad, et need muutused pole kohe kindlasti paremuse suunas.

Tundub et Päevavalguse Sihtasutuse nime kandev organisatsioon on pakkunud Morganville elanikele midagi mida neil kunagi varem olnud pole: lootus vampiiri vaba tulevikule. Ning kuigi see kõlab nagu õnnistus – isegi vampiiridele endile – on pakutud tulevik palju julmem ning surmavam.

Nüüd peavad Claire, Shane ja Eve leidma võimaluse kuidas vabastada oma sõbrad Päevavalguse organisatsiooni hoidlatest, enne kui Morganville vampiirid kohtuvad oma lõpliku lõpuga.

Paranormal, Romance, YA, Urban Fantasy

UK Covers

See on Morganville sarja viimane raamat.

Ma ei teadnudki et see on viimane raamat enne kui ma jõudsin päris lõppu ning lugesin kirjaniku sissejuhatust Track Listi juurde - It’s a bittersweet thing for me to face the end of the Morganville Vampires series … really tough to think about letting go of these characters who’ve become such a vivid and exciting part of my life. Ka siis ma veel päris hösti ei sukunud seda, seega sobrasin natuke netis ringi ja jah, tõsi ta on, Morganville Vampiiride sari sai 15nda raamatuga oma lõpu.

Ja see on üks hea näide kuidas sarja lõpetada. Ei mingit lõputut meenutamist, mis toimus eelnevates raamatutes. Ei mingit vanade tegelaste tagasivedamist, et nad saaksid lugejaga hüvasti jätta. Ei mingit lõputut heietamist ja otsade kokkutõmbamist. Kaugel sellest!

Tegemist oli ühe tavalise Morganville looga, kus on põgenemist, sõdimist taaskordse sissetungijaga, kes tahab Morganville enda võimu alla saada, taas kord Claire, Shane, Eve ja Michaeli eludega mängimist … jah, natuke oli ka tagasivaatamist eelnevatesse osadesse, kuid seda on alati olnud, natuke. Ühesõnaga oli täiesti tavaline Morganville päev.

Juba eelmises raamatus Fall of Night, tutvustati uut vampiiri - Jesset, keda Myrnin kutsus Lady Gray, kes oli hästi lühikest aega kunagi kuninganna olnud. Kõigi nende vihjete põhjal võiks arvata, et tegu võiks olla kuulsa kaheksa päeva kuningannaga - Lady Jane Gray :), kuid tema kaotas ju pea ... või kuidas ... igatahes ma lihtsatl pidin selle ära mainima.

Aga hea on et sari siin oma lõpu saab, sest lugu jõudis omadega juba sellisesse punkti kus peaks tahtmatult hakkama juba ootama … seda kuhu punkti lugu on jõudnud ja mida ootama võiks hakata ma teile ette rääkima ei hakka, sest muidu pole teil ju endal huvitav lugeda ;) kuid ma võin teile lubada, et tegemist on ühe põneva, üllatusi täis ja toreda, natuke kurva lõpuga looga.

Polegi jäänud üle muud, kui tänada Rachel Caine suurepärase sarja eest ja öelda hüvasti Morganville elanikele. Ning jääda ootama Rachel Caine uusi raamatuid, millest esimene Prince of Shadows peaks ilmuma juba tuleva aasta veebruaris.

Ja siia lõppu veel natuke ka muusikat raamatust: