As Is

Raamat: As Is by Rachel Michael Arends (2014)

Hinne: B

Lühikokkuvõte:  https://www.goodreads.com/book/show/22022629-as-is  

Gwendoline Golden ja Armand Leopold on olnud see armastatud Ameerika abielupaar, kelle poole pöördutakse, kui on vaja nõuandeid kodu sisustamiseks ja kaamerad jälgivad nende Ideaalset maja, Ideaalset elu, Ideaalset abielu.

Kuid selle kõige taga on üks probleem: see kõik on vaid mäng.

Tegelikult on probleeme kaks: Ameerika sai just teada, et see kõik on vaid mäng.

Kui ajakirjandusse ilmuvad pildid sellest, kuidas Armand suudleb meest, teavad kõik, et mäng on läbi. Nii Gwen kui ka Armand peavad lahkuma oma „kodust“ ning meedia kisub neid tükkideks. Sellel ajal, kui Armand peab tegelema sellega, et meedia kisub ta väga privaatset elu ülimalt avalikuks, läheb Gwen tagasi oma lapsepõlve koju Riveredgesse. See on väike linnake, kus elavad ta haige isa, vihane õde ning mees, keda ta kunagi armastas.

Pärast aastate pikkust teesklust, peab Gwen taas oma päris elu üles ehitama. Kuid samal ajal, kui ta püüab uut maja muuta oma koduks, ning elus uue lehekülje keeramine võib olla raske, on kõige raskem siiski leida taas sidet mehega, keda ta kunagi armastas.

Romance, Drama

 

Rachel Michale Arendsi raamat As Is on üks huvitav lugu. Alguses meenutas ta mulle filmi Ameerika kullakesed, kuid lehekülg lehekülje järel, sain ma aru, et jah, mõte võib ju olla sama, kuid lugu on hoopis teine. Ning kui film oli komöödia, siis see lugu pole seda kohe mitte.

Lool on neli peakangelast – Gwendolyn, Armand, Smith ja Caroline.

Ühesõnaga, umbes neli aastat varem, on Gwendolynile pakutud võimalust osaleda ühes teleprogrammis, kus räägitakse kodusisustusest, söögitegemisest … kõigest mis on seotud ideaalse kodu rajamisega. Gwendolyn on aga kunstniku hingega lillelaps, kes suudab köögi põlema panna mitte hommikusööki valmistada, ning elutoa kardinate värvi valimise asemel suudab nad õlivärviga katta, kui ta tuleb oma stuudiost korraks välja telefoniga rääkima. Ta lihtsalt pole kodukana tüüpi, kuid kaamera armastab teda ja ta sobib Armandi kõrvale ja nende „pulma“ pildid müüsid väga hästi Ideaalse kodu katalooge.

Seega ongi siis viimased neli aastat möödunud iga päevaselt teeseldes. Kuid üks eksimus Armandi poolt ning nende „ideaalne“ pere laguneb.

Kuigi Armand oli see, kes selle laviini valla päästis, pole mitte tema see kes laviini alla jääb. Ohvriks on hoopis Gwendolin, sest vaatamata sellele, et nad mõlemad on teeselnud abielu, on televaatajate silmis siiski suurem patune Gwendolin, sest tema ei oska tegelikult süüa teha või õiget tapeedi värvi valida ja see et Armand on gei on tühitähi selle kõrval.

Seega lähebki siis Gwen tagasi lapsepõlve kodusse, sest ta ülimat tige õde on helistanud haiglast, kuhu nende isa viidi peale seda kui see uudis oli telesse jõudnud.

Riveredge on väike linn ning peaaegu kõik teavad kõiki ning Smith Walkeri pere on suur – viis venda ikkagi – ning kõigil on vaja tööd. Kui Smith oma kinnisvara firmaga edukaks sai, tuli kõik lähedased ja ka kaugemad sugulased tööle võtta, isegi kui nad suurt tema heaks ei tee. Aga Gwen on Smithi hinges alati olnud.

Kui nende teed aastaid tagasi lahku läksid, siis ei uurinud Gwen miks ja Smith ei rääkinud miks. Kui nad neli aastat tagasi uuesti korraks kohtusid, ei jõudnud Gwen rääkidagi oma uue töö taustast enne kui Smith rääkis oma kihlusest. Saatus on neid nagu pidevalt üksteisest mööda saatnud, sest alati jääb see üks tähtis sõna ütlemata.

Nüüd, kui Gwen tagasi on ja ta „armastav“ õde talle teatab, et ta peab jääma isa eest hoolitsema ja endale ka elamise ise leidma, siis pöördub ta Smithi poole, et leida abi maja otsimisel. Kuid see Smith keda ta mäletab pole enam see, keda ta nüüd näeb. Kolm aasta tagasi, sattus Smith autoavariisse millest ta ime läbi eluga välja tuli, kuid armid kaunistavad nii ta nägu kui ka poolt keha.

Gweni tigeda õe abikaasa soovitab vaatama minna ühte sundmüügis olevat maja, mille omanikuks on Caroline – naisterahvas, kes on oma kodu sisustanud täpselt Ideaalse kodu soovituste järgi … ta on nende ideaalne õpilane olnud. Kuid kui Caroline abikaasa läks pooleks aastaks Hispaaniasse tööd tegema ning „ennast leidma“, lagunes Caroline ideaalne kodu, ning tal tuli hakata otsima oma kodule uut omaniku ning kolida koos oma lastega palju väiksemale pinnale.

Mida rohkem ma lugesin seda rohkem ma mõistsin, milleks küll on meil vaja vaenlaseid, kui meil on olemas sõbrad ja perekond.

Kuid õnneks pole mitte kõik inimesed kuulsuse peal väljas ja mitte kõik pered ei suhtle üksteisega vaid selle pärast, et neist on kasu. On ka inimesi, kes aitavad aitamise pärast ja kes suhtlevad sinuga selle pärast, et sa neile lihtsalt meeldid. Samuti on meil kõigil saladusi, kas siis suuremaid või väiksemaid, kuid neil kõigil on kalduvus varem või hiljem välja tulla.

Lõpp sellel lool on hea, mitte õnnelik, kuid sellel on täielik potentsiaal õnnelikuks saada. Nad kõik leiavad sellise lahenduse oma probleemidele, mis neid rahuldab või siis ei osanud nad sellist lahendust isegi unes ette näha.

See oli üks väga hea lugu.