The Guernsey Literary and Potato Peel Pie Society

Raamat: The Guernsey Literary and Potato Peel Pie Society (Gurnsey kirjandus- ja kartulikoorepiruka selt) by Mary Ann Shaffer, Annie Barrows, tõlk Evelin Banhard (2008, 2018) Pegasus, RR, A
Hinne: A 
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/2728527-the-guernsey-literary-and-potato-peel-pie-society 
Jaanuar 1946: London väljub tasapisi II Maailmasõja varjust ning kirjanik Juliet Ashton otsib oma uue raamatu jaoks ideed. Kes oleks võinud arvata, et ta leiab idee kirjast, mille on saatnud talle mees, kellega ta pole kunagi kohtunud, kes on pärit Guersney saarelt, ning kes on saatnud talle kirja, kuna tema nimi oli kirjutatud Charles Lambi raamatu tiitellehele. 

Juliet ja tema uus kirjasõber hakkavad kirju vahetama, ning üha enam tõmmatakse teda selle mehe ja tema sõprade maailma – ning milline suurepärane erakordne maailm see on. Guernsey kirjanduslik ja kartulikoore piruka selts – sündinud hetke ajel, kui oli vaja alibid, miks selle liikmed olid väljas peale Sakslaste poolt kehtestatud liikumiskeeldu – koosneb võluvatest, humoorikatest ning vägagi inimlikest karakteritest, alates seakarjusest kuni frenoloogini, ning neid kõiki seob kirjandus.

Juliet asub kirjavahetusse kõigi seltsi liikmetega, saades sedasi teda nende saarest, nende lemmik raamatutest ning millise jälje on hiljutine Saksa okupatsiooni nende kõigi eludele jätnud. Juliet on nende lugude lummuses, ning võtab ette teekonna Guernsey saarele, ning see mille ta sealt leiab, muudab ta elu igaveseks. 
Romance, Drama, History 

Nagu ikka juhtub, leidsin ma ka selle raamatu tänu sellele, et nägin sellest valmiva filmi treilerit. Ja see on üks suurepärane leid!!

Kogu lugu on üles ehitatud kirjadele. Julieti kirjad tema kirjastajale ja parima sõbranna vennale, kirjad ta sõbrannale. Nende vastused talle. Guersney kirjandusliku ja kartulikoorekoogi seltsi liikmete kirjad talle ja tema vastused neile, kirjad teistelt Guernsey elanikelt Julietile, kui nad saavad teada, et ta tahab kuulda nende kogemusi okupatsiooni ajast. Julieti austaja, Ameerika suurärimehe kirjakesed ja telegrammid talle ning Julieti vastused talle. Need kirjad on küll kronoloogilises järjekorras, kuid mitte kõik kirjad pole ära toodud, osadele kirjadele on viidatud vastustes või jätkukirjades. 

Mida kaugemale lugu läheb, seda rohkem hakkab Juliet mõistma, et tal on käes midagi, mida ta võib-olla ei oska vääriliselt raamatuks seada, sest kõik need viis aastat, mis saar oli Sakslaste käes, on saare elanikele väga julmad jäljed jätnud. Tema kirjastaja Sidney soovitab tal keskenduda ühele kesksele asjale, kas loole või isikule, mis aitaks lugusid kokku põimida. Kui Juliet siis oma mustandi uuesti üle vaatab, leiab ta selle keskse tegelase. See on noor neiu, nimega Elizabeth, kes tegelikult ei olnud saarlane, kes oli seal küll varemalt suviti käinud saarel koos ema peremehega ja oli vahetult enne okupatsiooni tulnud saarele nende maja kinni panema, kuid oli siis sinna jäänudki. Elizabeth on see, kes on nende kõigi südames see killuke päikest, mis neil aitas need kohutavad aastad üle elada (noh pea kõigi). Neil kõigil on temaga seose rääkida midagi uskumatut ning Elizabeth ei puudutanud ainult saarlaste elusid, tema suur süda ja piiramatu headus puudutas ka noort prantsuse tüdrukut, kes poleks sõda üle elanud kui poleks olnud Elizabethi.

Seltsi liikmed kaitsevad väga Elizabethi pärandit neile ja ka Juliet tunneb, et ta on osa sellest kaitsvast seltsist, eriti pärast seda kui ta ka ise saarele jõuab, kohtub kõigi seltsi liikmetega ning asub elama Elizabethi majja.

See oli üks vägagi emotsionaalne, humoorikas ja kaasakiskuv lugu. Suurepärased karakterid, vaimustav ülesehitus ja huvitav taustalugu. Põhjus, miks sellel raamatul on kaks autorit on see, et raamatu kirjutamist alustas, tegelikult alustas ja ka lõpetas ja avaldas esimese vägagi populaarse versiooni Mary Ann Shaffer, kes nagu Julietki sai teada saare okupatsioonist täiesti juhuslikult hoopis muul põhjusel saarele sattudes, kuid see teema hakkas teda huvitama ja seega kirjutas ta valmis selle loo, nii nagu tema seda nägi. Aastaid hiljem, kui kirjastus palus tal lugu natuke kohendada, ei olnud ta selleks enam võimeline, sest ta oli liialt haige, õnneks aga oli ta peres veel üks kirjanik, õetütar, kes siis tädi eest raamatut kohendas, kartes küll alguses, et kuidas ta saab toime kellegi teise mõtete edasiandmisega, kuid ta oli ju kogu elu kuulnud oma tädi lugusid, seega suutis ta hoida sama stiili ja elada sellesse loosse samamoodi sisse, kui tädigi.

Väga hea raamat, jääb vaid loota, et nad on suutnud filmiga raamatut väärikalt edasi anda.