2018

Artemiz's 2018 book montage

Ladies of the Ticker: Women and Wall Street from the Gilded Age to the Great Depression
The Pearl Sister
The Modern Woman's Guide to Finding a Knight
Mägismaa
Savage Bonds


Artemiz's favorite books »

teisipäev, 13. veebruar 2018

Kuningas Oidipus


Raamat: Οἰδίπους Τύραννος by Sophokles, tõlge Ain Kaalep, Ülo Torpats (450 eKa, 2003) 
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/29436679-kuningas-oidipus 
Teeba kuningale, Laiosele ennustas oraakel, et talle ja ta abikaasale Iokastele sünnib poeg, kelles saab isa tapja ja kes abiellub oma emaga. Seega kui poeg oli sündinud, köideti imiku jalad kokku, ning ta jäeti mägedesse surema. Kuid mägedest leiab lapse karjane, kes ta eest hoolitseb ning viib ta teisele karjusele, kes viib imiku oma kuningale, Korinthose kuningale. Polybos, kelle abielu on lastetu, lapsendab poisi, kes kasvabki teades, et ta tõesti on Polybose poeg. Kui ta aga hiljem oma päritolus kahtlema hakkab, läheb ta Delfi oraaklite juurde ning kuuleb sama ennustust, mis varem oli antud Laiosele. Seega põgenes ta oma arvatavast isakodust, teel kohtus aga Laiosega ning tekkinud tülis tappis teadmatuses oma isa. Jõudes Teebasse vastab ta Sfinksi mõistatustele, ning tänulikud Teebalased tegid temast kuninga. Seega saab ta endale Laiose valdused ning abiellub ka lesestunud kuningannaga. Neil sünnivad lapsed ning Teeba lõi tema valitsuse all õitsele, kuni taas tabab linna kohutav taud. Taas kord minnakse oraaklilt abi saama, ning toodud sõnum käseb neil endid veresüüst vabastada. Oidipus neab kurjategijat ning asub roima uurima. Samm sammu haaval saab tal aga selgeks, et tema ise ongi see mees, keda ta otsib. Lõppvaatus toob lugejani Iokaste surma ta oma käe läbi ning Oidipuse ise oma kätega omal silmi peast torkamas, ning endale kas surma või pagendust anumas. 
Drama, Classic 

Kuna ma võtsin endale koolis vaba ainena Maailmakirjanduse, siis on mul selle raames võimalus lugeda igasuguseid klassikaid, mida ma siiani lugenud pole. Jah, nii imelik kui see ka ei tundu, ei ole ma siiani Kuningas Oidipust lugenud. Meie kallis kirjandusõpetaja Ene Veenpere ei valinud seda raamatut meie kohustusliku kirjanduse hulka. Aga loomulikult tean ma ju Oidipuse kompleksist, mille Freud välja mõtles, kus poeg vihkab ja kadestab oma isa piisavalt et teda tappa ja armastab ning ihkab oma ema piisavalt, et temaga abielluda, või vähemalt suguühtesse astuda, seega olen ma alati arvanud, et see lugu ongi sellest. Kuid nii see siiski pole.

Oidipus ei vihanud ja kadestanud teadlikult oma isa ega ka armastanud ega ihaldanud teadlikult oma ema. Saatuse tahtel tappis ta ristteel ühe ülbe üliku, kes talle teed ei andnud, ning abiellus kuningannaga, kelle kodulinna ta Sfinksi ikkest vabastas. Et ta on sooritanud parritsiidi ning intsesti, sai ta teada alles palju hiljem.

Aga sellest tekkis mul ka teine küsimus, kui suur vanusevahe on Oidipuse ja Iokaste vahel? Kui palju lapsi neil oli, kui kaua nad abielus olid? Kui ka Iokaste oli 14 kui Oidipus sündis ja kui ka Oidipus oli 16, kui temast kuningas sai, siis selleks hetkeks kui selgub Oidipuse kuritegu, on ta vanemad pojad ja tütred juba oma elu peal, seega olid nad vähemalt 21 aasta abielus kui mitte rohkem. Ja kuigi peaks nii lähedane vereside sünnitama vaid väärarenguga elujõuetuid lapsi, ei ole kuskil sellest sõnagi, et mõni laps oleks olnud endiselt selle tõttu oma vanemate hooldada, sest ainukesed kaks veel kodus elavat tütart olid lihtsalt liiga noored, et oma elu elada. Et siis, võib olla tõesti, oli 30 kui ta oma poega uuesti nägi ja 51 kui ta end tappis, kuid kas ikka 16 aastane saaks kuningaks, ükskõik kui nutikas ta ka polnud sfinksi küsimustele vastamisel, ning kas Iokaste ikka oli alles nii nooruke, kui ta oma esimese poja sünnitas. Need on küsimused millele ei saa kunagi vastust ja mida tahab teada vaid minu kaasaegse inimese liigagi praktiline mõtlemine.

Aga lugu on ju huvitav. Lühikese aja jooksul toimub väga palju ja isegi kui ei tea alguses et Oidipus on tegelikult loo pahalane – isegi kui ta on seda tahtmatult – siis tema esialgne needmine ja sajatamine otsitava kuritegija pihta annab lugejale ikkagi aimu, et ilmselt on just ta ise see, keda ta sajatab. Seda lugu – ennustus tulevast õnnetusest, lapse imikuna kodust pagendamine, lapse hilisem tagasitulek ja teadmata ikkagi paha tegemine, vigade kohutav väljatulek – on kasutatud ju paljudes hilisemates lugudes. Ma ei hakka kõiki klassikalisi uusversioone ette lugema, kuid mul tekkis üks väga kummaline seos: kas võib öelda, et ka Lumivalgeke on mingil määral saanud inspiratsiooni sellest loost?

Lühidalt, klassikat on hea lugeda ja veelgi parem on kuulata, kui keegi, kes on antud teost läbi ja lõhki uurinud, sellest räägib.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar