Hinne: D
Douglas Findhorn Elder on kehvas seisus. Ta on just saanud viiskümmend,
läks lahku oma tüdruksõbrast ja ta on kaotanud oma töökoha lugejanumbreid
kaotavas riiklikus ajalehes. Oma sünnipäeva õhtul leiab ta endale ühe ootamatu
sõbra: rääkiv kärnkonn. Ja nii saabki alguse tuule tagaajamine mööda nõmme, mis
viib Douglase välja tema mugavast kodust Edinburgis rändama mööda mägimaad –
kuni lääne mägismaal asuva laguneva Glentaragar majani. Oma teel kohtub ta
pisisulist surnuvankri juhiga, sajaaastase poliitiliselt aktiivse vanaemaga,
lõhestunud isksusesga alkohooliku/täiskarsklasega, keerulise salaalkoholi
skeemiga, müstilise naisega, kellel on veetlev Kreeka nina ning võibolla ka
võimalusega leida andestust …
Selles suurepärases ebareaalses mürglis tõestab kirjanik veel kord,
kuivõrd tähtis koht on meie elus on sõprusel, armastusel ning vägagi heal
ühelinnaseviskil ning nad võivad su ellu tulla just siis, kui sa seda oodatagi
ei oska.
Fiction, Humor?
Järgneb e. vestlused kärnkonnaga on üks imelik raamat, mis peaks nagu
olema humoorikas eneseleidmise lugu, kuid minu jaoks oli see lugu mis lonkas
kahte jalga, ei olnud siin eriti palju huumorit ega ka eriti palju
eneseleidmist. Minu jaoks oli see oma elus pettunud mehe lugu, kes vihkab kõike
enda ümber, kelle emotsioonid kõiguvad nagu teismelisel tüdrukul ja kes räägib
endaga ja kärnkonnaga nagu tal oleks ajukasvajast tekitatud luulud. See lugu on
täis kordusi ja ettearvatavaid käike.
Lugu algab Douglase sünnipäeval – tema viiekümnendal sünnipäeval – kui ta
on teel oma endise töökaaslase matusele. Millele järgneb teiste endiste
töökaaslastega istumine bubis, kus ta kohtub esmakordselt Glen Gloming nimelise
viskiga.
Kuigi ta endine ülemus ei luba talle esialgu vabakutselise tööd, siis
paar päeva hiljem tuleb ta endisel ülemusel siiski idee, et kirjutada artikleid
tähtsatest Šotlastest ja saadab Douglase intervjueerima peagi saja aastaseks saavat
Rosalind Munlochy, kes elab kuskil üleval Šotimaal, Glentaragar Houses. Ja teel
sinna muutubki lugu äärmiselt segaseks. Enam ei saa aru, kas Douglasel on ajuga
midagi valesti, või on tema ümber olevad inimesed hullud/lõhestunud isiksused
või on hoopis lugeja kehva mäluga või äärmiselt aeglane lugeja ja ei mäleta,
mida ta paar lehte tagasi luges. Aga loomulikult on lool õnnelik lõpp.
Nagu ma juba ütlesin, jabur lugu täis segaseid WTF momente, mis vist
peaks olema humoorikas, kuid minu jaoks ta seda polnud. Ja veel üks asi - kuigi
kirjanik ise tõdeb raamatu alguses, et kui sa tahad sõnumit edasi anda, siis
vandumine takistab seda, on raamatus siiski üsna palju mõttetut vandumist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar