Clowders

Raamat: Clowders by Vanessa Morgan (2018)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/36688136-clowders

Clervaux, Luxemburg. See eraldatud, piltilus linnake keset Euroopat, on koduks rohkematele kassidele, kui seal elab inimesi. Aastaid on turistid kogunenud sinna – tuntud ka kui „kasside taevas“ – et näha kasse ning osta kassiteemalisi suveniire.

Kui Aidan, Jess ja nende viie aastane tütar Eleonore kolivad Ameerikast Clervauxi, tundub neile esialgu, et nad on jõudnud paradiisi. Kuid üsna ruttu selgub, et kohalike kinnisidee kassidesse ei ole väga normaalne. Vastavalt kohalikule legendile, maksab iga kassi surma eest üheksa inimest oma eluga. Turistidele on see vaid kohalik folkloor, mis on loodud lastele talvistel öödel õudusjuttudeks, kuid kohalikele elanikele on see ohtlikult ja õõvastavalt reaalne.

Esialgu näevad ka Aidan ja Jess seda kui kohalike ebausku, kuid kui Jess ajab ühel ööl, klubist tulles ühe kassi kogemata alla, hakkavad inimesed surema, ning iga kord kui surmajuhtum toimub, ümbritseb seda kohta kari kasse.

Kas nad langevad kohalike elanike vallanud paranoia ohvriks? Kas neid ootab midagi kohutavat? Midagi sõnaseletamatult õudset?

Aidani ja Jessi kolimine Euroopasse võis vabalt olla nende elu halvim otsus.

Horror

Kassikari. Kellele ei meeldiks kassid? Tõstke käsi, ärge häbenege. Kes kardab kasse? Keda on kass rünnanud ilma põhjuseta? Kes on kassi jaaniööl üksildasel maanteel alla ajanud? Kes ei armastaks kasse? Kassid …

Vanessa Morganit iseloomustatakse raamatu lõpus kui naissoost Stephen Kingi. Ja tõsi, seda raamatu lugedes meenusid mulle tõesti Lemmikloomasurnuaid ja Sleepwalkers, kuid samas meenusid mulle ka kõik muud õudusfilmid, kus pere või paar kolivad/sõidavad kuhugi kaugesse eraldatud paika, kus alguses tundub kõik nii romantiline ja sulnis, kuid tasapisi selgub, et selle ilusa fassaadi taga on miski õel ja surmav. Isegi selle iidse kurjuse kirjeldus – lapse suurune määrdunud pikkade mustade juustega kuju, mis käib neljakäpukil ja juuste vahel on näha hiilgavaid silmi ja välkuvaid kihvasid – on nii omane kõikidele õudusfilmidele, mida kinotööstus armastab.

Aga lugu siis ise. Aidan, rändaja hingega Aidan, kes on sündinud Iirimaal, lahkub sealt esimesel võimalusel, et maailma avastada. Oma veterinaaria haridusega tal tööst puudust ei ole ja niiviisi ongi ta rännanud, tööd teinud ja suhteid loonud/lõpetanud paljudes kohtades, kuni aastaid tagasi viis ta tee teda Ameerikasse, kus ta kohtus Jessiga, kelle eest ta ei tahtnudki põgeneda, kellega nad lõid kodu, neil sündis tütar ja Aidan nautis oma tööd … kuni talle tehti pakkumine minna tööle Luxemburgi väiksesse linnakesse, nimega Clervaux. Jess ei olnud reisimisest huvitatud, kuid ta tahtis oma abielu koos hoida, seega kolitigi Euroopasse.

Väike linn, kasse kõikjal, kassid on pühad ja turistid käivad kasse vaatamas. Ka nemad tõid linna kaasa oma kassi. Esialgu on kõik nii kena, Aidan alustab tööd, Eleonore kooliga, Jess otsib tegevust sellele ajal, kui Eleonore on koolis. Kuid miski on siin linnas imelik, nende korteris imelik. Haigeid kasse ei tohi magma panna, kogu aeg on tunne, et keegi jälgib selja taga, Jess ja Eleonore näevad üht imeliku kükitavat tüdrukut, kes neid jälgib, nii päeval kui öösel on pidevalt kuulda, kuidas kellegi küüned klõbisevad korteris üle parketi ja köögist kaob toitu. Miski on mäda, kuid keegi kohalikest ei räägi midagi.

Ja siis kutsub üks kassiomanik Jesse, Aidani ja aidani töökaaslased klubisse. Mitte just kõige kainem Jess pannakse tagasisõiduks rooli ja juhtubki õnnetus. Kohalikud käsivad neil vaikida, kuid elu on kaotatud ja nüüd tuleb maksta. Loomulikult ei seleta keegi kohalikest ei Aidanile ega ka Jessile, milline on linna“legend“, nad kuulevad juppe siit ja sealt ja nad näevad asju, kuid nad ei usu. Kuid siis hakkab toimuma asju ja inimesi kaduma. Nagu „legendis“ räägitakse, ühe hinge eest üheksa.

Jah see oli õõvastav lugu ja andekalt üles ehitatud legend, kuid samas oli siin asju, mis ärritasid ja mitte vähe. Ma ei saanud aru sellest loogikast, miks ei tohi rääkida kasside elushoidmise vajadusest ja sellega kaasnevatest tagajärgedest inimestele, kes tulevad linna elama ja töötama kassidega? Ma ei saanud aru selle kassiomaniku käitumise põhjustest, kes Aidani ööklubisse viis. Samuti tekitab segadust ka Aidani mõtlemine ja tegevuste põhjendused. Lugu on ju hea, kuid kas see, et kirjanik kirjutab oma lugusid teadmisega, et peagi tehakse neist filmid (tal on juba kolm raamatut filmideks tehtud), et ta ei püüagi lugu teha sujuvat ja lugejale nauditavat, vaid pigem keskendub asjade kirjeldustele ning stseenid hüplevad pigem filmilikult, kui liiguvad raamatule omaselt.

Mis te arvate, kas ma oleks tahtnud, et selle raamatu lugemise ajal oleks mõni kasslane mul kõrval nurrunud?