Doctor Thorne

Raamat: Doctor Thorne (Cronicles of Barcetshire #3) by Anthony Thollope (1858)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/29151142-doctor-thorne

Greshamsburgi mõisnik on sattunud raskustesse ja seega on esmatähtis, et tema poeg, Frank, teeks abielludes hea partii. Kuid Frank armastab kohaliku arsti vennatütart, Mary Thorne’i, tüdrukut, kellel pole varandust, ning kelle päritolu on küsitav. Frank on pandud kohutava valiku ette: kas ta päästab mõisa või abiellub armastatud neiuga? Ka Mary peab oma tunnetega võitlema, teades et kui ta abiellub Frankiga, siis laostavad nad noormehe perekonna ning lähevad ka vastuollu tema ema soovidega. Mary enesehinnang on samaväärne tema onu, dr Thorne omaga, kes peab otsustama, kas avaldada saladus, mis päästaks Franki raskustest, või hoida info enda teada ja kasutada seda oma perekonna olukorra parandamiseks.

Classic, Romance, Drama, History

Kui kaks aastat tagasi tõi Julian Fellowes ekraanile kolmeosalise minisarja Doctor Thorne, sai sari ära vaadatud ja ka raamat ostetud, kuid raamatu lugemiseni jõudsin ma alles nüüd. Mulle meeldis sari, nii palju kui ma sellest mäletan ja ka raamat oli väga hea, oma ajastule vastav.

Raamatut lugema hakates tekkis minus hirm, et kui nii jätkub, siis ma väga kaugele ei jõua, sest raamatu esimesed kaks peatükki on vägagi tuimad perekonnalugude jutustused, mille k’igus läheb mõte pidevalt ekslema ja unustad ära millisel real, millisel lõigul su silmad viimati olid ja millest seal juttu oli. Ka kirjanik ise tõdeb, et võib-olla pole kõige õigem alustada raamatut nii igava teemaga, kuid tõsi on see, et kui seda igavat osa ees ei ole, siis ei teaks ka lugejad perekondade taustalugu ja seda kuidas nad üksteisega seotud olid. Seega tuleb need esimesed kaks peatükki ära kannatada ja siis algab see, mille pärast autor üldse sule kätte võttis.

Lool on kaks kangelast, doktor Thorne ja tema vennatütar Mary Thorne. Nad elavad väikeses külakeses, Greshamsburgi mõisa lähedal ja doktor on mõisahärra perearst ja finatsnõuandja. Mary on kasvanud koos mõisahärra lastega, saanud koos nendega hariduse ja tema parimad sõbrannad on mõisahärra tütred. Mary elab oma onuga kuna ta isa sai õnnetus kokkupuutes, tollal vaid kiviraiduri ametit pidava Roger Scatcherdiga. Mary ema, hr Scatcherdi õde, abiellus pärast Mary sündi, kuid uus abikaasa ei tahtnud võõrast last oma hingele, seega jäi Mary onu juurde, kokkuleppega, et tema teine onu tema olemasolust teada ei saa.

Aastad möödusid, Mary kasvas, kiviraidurist sai raudtee ärimees ja parun Roger Scatcherd, tema abikaasast leedi Scatcherd ja pojast tema pärija. Kui Greshami peres tekivad finantsiliselt rasked ajad soovitab dr Thorne neil müüa natuke maad. Maa ostjaks saab Scatcherd, kes ühtlasi annab ka Greshamile laenu, üks kaks kolm korda, et mõisahärra saaks oma naise soove täita ja tütred, neid on tal neli elusolevat, mehele panna.

Lugu algab siis, kui Mary ja Frank saavad mõlemad täisealisteks ja Frank avaldab Maryle armastust. Kuna mõis on väga halvas seisus tänu mõisahärra valedele valikutele, siis on Frankil vaid üks võimalus abiellumiseks ja selleks on abiellumine rahaga. Kuid Frank ei taha, tema tahab abielluda armastusest, seega läheb ta esialgu aastaks tagasi ülikooli. Enne ülikooli minekut, tuleb tal veel ka korraks külastada oma emapoolset de Courcy sugulasi ja seal tutvustatakse talle rahakat kreemiäri pärijannat, preili Dustablet. Nad mõlemad mõistavad, et armukesi neist ei saaks kunagi, kuid neist võivad saada head sõbrad, kui Frank on ikka aus, et ta ei püüa preilit ära võrgutada.

Sellel ajal kui Frank on koolis, saab Mary väga ebameeldiva suhtumise osaliseks Greshamsburgi elanike poolt, sest ei proua ega ka härra Greshamid ei taha leppida sellega, et nende ainus poeg ja pärija abielluks kohaliku arsti/apteekri ebaseadusliku vennatütrega. Seega hakkab Mary Franki kojutulekuid vältima, et mitte anda tema perele põhjust teda veelgi rohkem vihata. Aga kui ikka tunded on tõelised, siis ei muuda neid ei aasta ega kaks.

Dr Thorne aga veedab oma aega käies paruni juures, tema joomatõbe ravimas ja mõisahärra juures, temaga tema laenusummasid arutamas, kuni parun sureb ja uueks paruniks saab tema poeg, samasugune lakerants kui tema isa, kuid mitte nii lahtise peaga äriasjus, ning mõisaproua keeldub dr Thorni patsient olemast, kuna tema arvab, et noorte armastus on perekond Thorne plaan mõisa endale saada.

Kuidas lugu lõppeb võite ise arvata, ega palju valikuid just pole :), kuigi samas on Fellowes oma seriaalis loole natuke teise lõpu teinud.

Aga igatahes on selliseid vanu raamatuid lausa lust just keelelise poole pealt lugeda, sest selle aja keelekasutus erineb mõningal määral tänapäevasest. Kui tänapäeval on juttu armatsemisest (making love) siis tuleb meil vaid üks pilt silme ette, kuid selle raamatu kontekstis on tegu armunute vahelise tunnetest rääkimisega. Ka sõna intercourse ei ole meie tuntud tähenduses, sest vastasel korral oleks kõik tegelased üksteisega pidevalt suguühtes; antud sõna tolleaegne tähendus oli lihtsalt suhtlemine, sõbralik suhtlemine. Ja inmates ei olnud sugugi mitte vangid vaid külalised. :) selliseid näiteid oli teisigi, seega lisaks suurepärasele loole saab tänapäevane lugeja ka oma keeleteadmisi rikastada.

Tõsi, see ei ole lühike raamat, ja seda pole väga kerge lugeda, kuna kirjanik kipub aegajalt liialt pikalt ja sügavalt minema teistesse teemadesse, kuid see on huvitavalt üles ehitatud, jutustaja on loo autor ise, kes teeb sissejuhatuse kogu teemasse, tutvustab tegelasi, seletab tagapõhja, kommenteerib toimuvat ja isegi oma stiili valikuid või põhjuseid, mis lugejatele ei pruugi võib-olla lugu meeldida ja mida ta peaks selleks tegema, et negatiivset kriitikat vähendada.

Hea lugu, huvitavad karakterid ja huvitav ajastu kirjeldus.