Kohtuekspertiisi õpetaja Sanaa Karrem püüdis oma mineviku võimalikult sügavale maha matta. Kui tema sarimõrvarist isa, keda tunti hüüdnimega „Surnute paadimees“, kaheksateist aastat tagasi kadus, üritas ka Sanaa koos temaga justkui kaduda. Ta vahetas nime ja ehitas endale uue elu. Mõnda aega tunduski kõik vaid kauge õudusunenäona.
Kuid kui leitakse surnukehad, kelle silmadele on asetatud pennid, tunneb Sanaa ära oma isa käekirja. Õudusunenäost saab taas tegelikkus. Peagi hakkab Sanaa saama ähvardavaid sõnumeid ja üha häirivamaid „kingitusi“. Mõrvar mängib temaga julma mängu ning Sanaa ei saa sellest kellelegi rääkida – isegi mitte oma kihlatule, detektiiv Marcus Morellile, kes juhib juhtumi uurimist.
Kui ohvrite arv kasvab, kasutab Sanaa oma endise kohtuarsti teadmisi, et mõrvarile lähemale jõuda. See, mida ta avastab, on kohutav ilming tema isa pärandist, mis tabab teda ehmatavalt lähedalt. Kuid kõige enam häirib teda teadmine, kui palju sellest pärandist temas endas ikka veel edasi elab…
Thriller
Mõte on selle raamatu taga väga hea, kuid teostus annab soovida.
Kahjuks ajab selles loos üks loogikaviga teist taga ja lahendusest jääb nii mõnigi tähtis punkt puudu, mis teeks sellest loost ühtse terviku. Jah, ma tean, et tavaliselt ei ole mõrtsukal palju vaja, et kellegi elu lõpetada, kuid raamatus on vaja seda alustavat trigerit, et mõista, miks just siis ja just seal kõik alguse sai. Samas tekivad ka lugedes nii paljud küsimused, mille autor jätab vastamata ning samas kordab mõnda asja pidevalt, mida pole vaja korrata.
Teisedki autorid on mänginud selle sarimõrvarite laste teemaga, nagu näiteks Rachel Caine “Stillhouse Lake” sarjas või siis Freida McFadden “The Locked Door” ja ka see raamat võiks olla nende raamatute vääriline järglane, kui sellega veel natuke tööd teha, sest hetkel on ta nõrk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar