Tolmurulli tavaline päev algab alati ühtemoodi: ta äratab oma inimesed üles, sest kõht on öö jooksul hirmus tühjaks läinud. Pärast hommikusööki suundub ta rõdule päikese kätte peesitama ja oma raskest hommikust taastuma - inimeste äratamine on ju ikkagi üpris väsitav töö. Aga millega tegeleb Tolmurull siis, kui kõik inimesed on kodust lahkunud ja ta üksi jääb? Kas ta lihtsalt magab diivanil keras ja ootab neid tagasi? Oh ei! Just siis algavad Tolmurulli kõige põnevamad seiklused. Ja just sellest see raamat pajatabki!
Children
See on iseenesest fantastiline idee kirjutada raamat neist lugudest, mida koos lastega on välja mõeldud. Koos armsate teemakohaste piltidega on see suurepärane kingitus pere sõpradele ja tuttavatele.
Kuid minule, kes ma pole tuttav nende kassidega, jääb lugu poolikuks. Puudub sissejuhatus, mis lugeja kaasa haaraks, peatükid liiguvad küll loogilises järjestuses, kuid nad on segaseda ja hüplikud, ning täis asju, mis nagu ei tundu kogu ülejäänud looga kokku sobivat. Ning üleüldse, miks see jutt sedasi peatükkideks on hakitud. Raamatul puudub ka korralik kokkuvõte, pigem selline kiirustatud elasid-õnnelikult-elu-lõpuni lõpp, sest kell saab kohe üheksa ja ema peab minema nõusid/pesu/põrandat pesema või oma lemmiksaja vaatama.
Jah, kui see oleks minu ema/isa/õe/venna/tädi kirjutatud, siis ma kiidaks seda lugu nii kuis jaksan, kuid tavalugejana ootasin ma rohkem. Ilmselgelt kui ma seda lastele ette loeks, peaksin ma ise siia veel vähemalt pool lugu seletuseks juurde mõtlema ja see võib ju hea olla, annab võimaluse ka lugejal oma fantaasia tööle panna, kuid samas oleks võinud ka autor lugu õhtujutu stiilist rohkem raamatulaadseks kirjutada.
Et siis, nii ja naa - pildid on suurepärased ja loo mõte on hea, kuid lugu ise jääb nõrgaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar