Kõrgel Šveitsi Alpides, kus on imelised vaated mägedele ja ainulaadne juurdepääs lumistele nõlvadele, meelitab Grand Alpine’i hotell kohale külalisi lähedalt ja kaugelt.
Aga kui üks külalistest üksi gondlisse läheb ja sealt mäetippu jõudes surnuna leitakse, on selge, et nende seas on mõrtsukas.
Samal ajal kui pinged kasvavad ja vana vimm ilmub nagu praod jäässe, jälgib keegi toimuvat kõrvalt. Tagasihoidliku olekuga naine, kel on erakordne mõistus – miss Marple.
Ta kahtlustab kõiki hotellis olijaid ja täiesti õigustatult. Sest küsimus pole vaid selles, kellel on motiiv, vaid kes on järgmine…
Imetletud detektiiv astub Lucy Foley menukas mõrvaloos taas meie ette.
Mystery, History,
Agatha Christie muhekrimid on kasvatanud terve rea uusi krimikirjanike, olgu nad siis jäänud muhekrimi juurde või suundunud palju õõvastavamatele radadele, kuid Christie põnevikud on olnud paljudele autoritele tõukeks.
Enamus meist tunneb miss Marplet pigem telesarjade ja näidendite kaudu, kuid nüüd on siis võimalus temaga uuesti kohtuda raamatus, mis küll pole Christie enda kirjutatud, kuid tema stiili on püüdnud jätkata uue põlvkonna krimiautor Lucy Foley. Kui hästi ta sellega hakkama on saanud, saab iga lugeja ise otsustada, sest eks lugejat mõjutab ka see, kas ta on tuttav Christie ja Foley varasemate raamatutega või mitte.
Minule jäi see muhekrimi nõrgaks. Jah, kohe alguses on teada, et siin loos on laip, küsimus on vaid, kes neist tegelastest, kelle tegemisi me jälgime, saab esimese vaatuse lõpus surma ja kes neist on selle surma põhjustaja.
Punaseid heeringaid on palju, igaühel on põhjust ja võimalust, ka neil, keda üldse ei kahtlustaks ja see viib mõttele, et äkki on vaja hoopis jälgida kedagi taustamängijatest, kes siis musta hobusena varjudest lõpus välja ilmuks.
Kui esimene vaatus tutvustas kõiki tähtsaid tegelasi, siis teine vaatus toob uusi mängijaid ja toob ka uusi ohvreid. Üha enam saab selgeks, et mäng võis alata ju üht lõpptulemust silmas pidades, kuid lõppes hoopis teise plaani järgi. Ja miss Marple on selle kõige taustal lihtsalt üks uudishimulik lõngakuhja süles hoidev eakas daam, kes saab toimuvast aru ennem kui keegi teine, kuid ta ei astu kangelaslikult pahari teele, kui too põgenema saab. Ta lihtsalt helistab sellele kellele vaja ja saadab nad täpselt sinna kus on paharit kõige parem tabada, kui ta seda kõige vähem ootab.
Jah, üldiselt oli see ju tore lugu, kuid teades kuidas Foley oma raamatuid kirjutab, siis jäi see lugu nõrgaks, jättis kiirustatult kirjutatu mulje. Võibolla on järgmine lugu parem ja huvitav, kas mu nimekaim ka teises raamatus miss Marplega ühineb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar