2026

Artemiz's 2026 book montage

A Court of Frost and Starlight
The Women
The Ending Writes Itself
For Whom the Belle Tolls
Ebamugav tõde
The Astral Library
Eligible
Oskar ja mina. Kõik meie asjad
Remarkably Bright Creatures
The Sirens
Me algame lõpust
The Paradise Problem
The Cinnamon Spice Inn
Tõeline kurjus
Nearly a Bride
Quicksilver
Prima Facie
A ​Court of Silver Flames
The Lighthouse Keeper's Wife
My Friends


Artemiz's favorite books »

teisipäev, 7. märts 2017

Olemise talumatu kergus



Raamat: Olemise talumatu kergus (The Unbearable Lightness of Being, Nesnesitelná lehkost bytí) by Milan Kundera, tõlge Leo Metsar (1984, 2017) Varrak, RR, A
Hinne: B++
„Olemise talumatu kergus“ jutustab loo noore naise Tereza ja tema arstist elukaaslase Tomáše suhtest. Hoolimata sügavatest tunnetest Tereza vastu ei suuda Tomáš lakata kohtumast teiste naistega, seal hulgas kunstnik Sabinaga, kellega teda ühendab eluaegne sõprus. Teise olulise loona tõuseb esile Šveitsi emigreerunud Sabina suhe idealistliku akadeemiku Franziga.
Rabavalt selge pilguga, tundlikult, ent vähimagi sentimentaalsuseta kirjeldab Kundera oma vastuokslike ihade ja hirmudega tegelasi ning nende maailma, mida iseloomustab veendumus, et inimelu ei kordu ja seega pole ühelgi teol tegelikult tähtsust.
Drama, History

Üle kahekümne aasta tagasi õnnestus mul näha filmi nimega The Unbearable Lihgtness of Being. See film jättis mulle tugeva mulje, kuigi ma sisust palju ei mäleta, peale selle et see oli seotud sõjaga Tšehhis ja põhiteema oli armastus. Kuid mulje oli piisavalt tugev, et ma endiselt seda mäletan ja nüüd lõpuks jõudsin ma ka raamatu lugemiseni. Ja see raamat ….

Tomaš ja Tereza, kuus juhust, Velvetrevolutsioon, emigreerumine, tagasitulek, tagakiusamine, intellektuaalide alandamine. Ja selle kõige vahel on armastus, petmine, lootused, unistused, pettumused, kiindumus, alistumine.

Lisaks sellele suurele armastusloole ja poliitikale on siin ka fantastilisi vaateid elule, usule, armastusele, poliitikale, kitšile, poliitilisele teatrile.

Selle raamatu sisu on raske edasi anda, sest kui hakata seletama mis siis selles loos tegelikult toimub, siis saabki öelda, et oli mees – elumees, kellel on esimene abikaasa ja poeg – kes kohtus noore neiuga, kes tuli talle Prahasse külla ja esimesel õhtul jääb kohe haigeks. Nädal aega mees põetab teda ja saadab siis ta koju, väikelinna, tagasi. Peagi on neiu taas tagasi ja seekord siis juba selleks, et jääda. Peagi elavad nad koos, siis abielluvad, võtavad koera, tuleb revolutsioon, põgenevad, tulevad tagasi, elu Vene valitsuse all viib nad lõpuks maale elama. Kogu selle aja jooksul ei ole elumees kunagi lõpuni oma naisele truu, kuigi ta ei suutnud teda maha jätta, kui naine läks tagasi Tšehhi ja ta teadis, et tagasi minek tähendab talle tema kirurgiameti kaotust.

See on siis minu jaoks loo tuum, kuid selle tuuma ümber on põimitud palju muud filosoofilist, ilma milleta ei oleks sellel lool seda mõju, mis tal praegu on. 

Fantastiline emotsionaalne lugemine.

Sel pikal ajal (The Gap of Time)



Raamat: Sel pikal ajal. Ümber jutustatud Talvemuinasjutt (The Gap of Time) (Hogarth Shakespeare series) by Jeanette Winterson (tõlge Mihkel Mõisnik) (2015, 2016) Varrak, RR, A
Hinne: B+
Uus-Böömimaa. Ameerika. Torm. Must mees leiab ühel ööl valge maha jäetud beebi. Mees võtab tüdruku – kerge nagu tähe – ja otsustab ta koju viia.

London. Inglismaa. Pärast börsikrahhi. Leo Kaiser oskab küll raha teha, ent ta ei oska taltsutada seda keevat armukadedust, mida ta oma parima sõbra ja oma naise vastu tunneb. Kas ta vastsündinud laps on üldse tema oma?

Uus-Böömimaa. Seitseteist aastat hiljem. Poiss ja tüdruk armuvad, aga kumbki neist ei tea paljutki sellest, kes nad on ja kust tulevad.
Drama, Remake of Classic

Kes meist siis ei teaks Shakespeare teoseid? Hamlet, Macbeth, Romeo ja Julia, Palju kära ei millestki, Kuningas Lear, Richard III, Torm, Suveöö unenägu, Kaheteistkümnes öö …. Kuid kui paljud teist teavad Talvemuinasjuttu? Huvitaval kombel on see üks viimastest Shakespeare näidendistest suhteliselt tundmatu, sellest pole isegi tehtud suuri filme.

Kuid see unustusse jäetud lugu on iseenesest suurepärane näide Shakespeare draamast. Kergelt vaimuhaige/raskelt armukade kuningas kahtlustab oma parimat sõpra ja oma viimase vindi peal rasedat naist petmises. Sõpra plaanib ta tappa ja too põgeneb ning kui sünnib tütar, ei võta kuningas teda omaks, vaid saadab ta teenriga minema, et too lapse ta sõbrale järele viiks. Kuid samas saab tema poeg õnnetult surma ning ka kuninganna ei suuda seda kõike taluda.

Treener, kes pidi tüdruku tema väidetavale isale viima saab tormis surma ning tüdruku leiavad elusalt rannalt karjus ning tema poeg. Nad lapsendavad tüdruku ning tüdrukuga kaasas olnud raha eest ostavad endale farmi.

Seitseteist aastat hiljem satub sinna külla noor prints, kes on riietatud tavaliseks karjuseks ning ta kohtab tüdrukut külapeol ja armub. Kui noore printsi isa sinna jõuab (kes oli kuninga sõber) tunneb ta tüdruku ära ja nii saavad kõik kogu loo teada.

Tüdruk läheb oma isa otsima, kuid ei ütle sellele masenduses olevale mehele kohe, kes ta on, seega jõuab vana kuningas isegi korraks oma tütresse armuda, enne kui talle paljastatakse kes on tüdruk ning kellega on tal plaan abielluda.

Lugu lõppeb siis kui kõik on taas õnnelikult koos.
See on siis lühikokkuvõte originaalist.

Aga see uusversioon, Sel pikal ajal, toob loo tänapäeva, kus pole kuningaid vaid on ärigeeniused ja rock staarid ja arvutimängude gurud.

London, Leo on ärigeenius, kes on üles kasvanud Briti kombe kohaselt internaatkoolis, kus tema parim sõber ja ka armsam oli Xeno, kellest nüüdseks on saanud arvutimängude guru. Kuigi Leo armastab oma sõpra armastab ta siiski oma naist Mimit, rock staari, rohkem, kuid ta kahtlustab et Xeno ja Mimil on suhe, sest kuigi Xeno on avalikult gei, on neil Mimiga siiski eriline suhe.

Leo luurab oma naise järele ja püüab Xenot tappa ning heidab talle oma süüdistused näkku ööl kui Mimi sünnitama hakkab. Xeno põgeneb, Perdita sünnib, Leo ei tunnista teda omaks. Kolm nädalat hiljem sätib Leo asjad nii, et ta aednik võtab Perdita, et viia ta Xenole Uus-Pöömimaale järele, ning Leo plaanib koos poja Miloga minna reisile, et Mimi neid kätte ei saaks. Kuid aednik tapetakse slumis, Milo jookseb lennuväljal veoauto ette ning Perdita uueks pereks saavad Shep ja Clo, kes Perditaga koos olnud raha eest ostavad baari.

Seitseteist aastat hiljem on Perdita tubli noor neiu, kes elab koos oma kasuvenna ja kasuisaga õnneliku elu. Naabruskonna autoparandusest on hakanud baaris käima Perdita laulmist kuulamas Zeli, kes on Xeno poeg, kuid ei kes ei taha oma arvutimängudes ja alkoholiuimas elava isaga midagi tegemist teha. Kuid saatus on valinud selle öö selleks, et kõik tõe teada saaks. Kui Xeno Shepi sünnipäevale tuleb ja nagu muuseas räägib loo, kuidas üks seni lahendamata kuritegu tegelikult alguse sai, ning kes on see beebi keda selle kuritööga seose otsitakse ning millist osa tema selles mängib … Shep saab rabanduse ning Perdita saab mõtlemisaega.

Perdita läheb koos Zeliga Londonisse, et leida oma isa. Ta saab kangekaelse kindlameelsusega isa firmas praktikakoha ning Leo on sellest noorest neiust võlutud. Miski tema juures on talle nii tuttavat, kuid samas ka mitte. Kuid ükski saladus ei püsi saladusena kaua ning peagi on kõigil selge, kuidas nad suguluses on.

Kuigi Leo ja Xeno ei lepi esmakohtumisel, kuid kui heategevuskontserdil peale Perdita esinemist astub lavale Mimi …

Suurepärane, kaasahaarava uusversioon vanast klassikast. Kuigi mina oleks ilmselt hakkama saanud vähema vandumisega ning vähemate näpukatega, siis lugu ise on suurepärane ning selle tänapäeva ümbertoomine on võrratu. Poliitiliselt korrektselt on siin esitatud kõik vähemused ja enamused, kes võiksid end puututatuna tunda kui neid poleks mainitud ning kõiki maailma valukohti on korrektselt käsitletud.

Järgmine Hogarth Shakespeare lugu palun! :)

esmaspäev, 6. märts 2017

Minu geniaalne sõbranna



Raamat:  L'amica geniale  (L'amica geniale #1) by Elena Ferrante, tõlge Eha Kõrge (2011, 2016) Varrak, A, RR
Hinne: D
Itaalia nüüdiskirjanduse ühe tähelepanuväärsema autori Elena Ferrante üle maailma erakordselt populaarseks kujunenud Napoli-romaanide sarja esimene raamat „Minu geniaalne sõbranna” viib lugejad 1950. aastate Napoli vaese ja troostitu linnaosa tänavatele, kust saab alguse Elena ja Lila elukestev sõprus. Tüdrukud käivad koos koolis ning avastavad koos oma karmi ja elust pulbitsevat naabruskonda. Kui Lila on üliandekas ja haarab kõike lennult, siis Elena on visa ja edasipüüdlik. Nende maailmad hakkavad teineteisest üha kaugenema, kui Elena vanemad on vastumeelselt nõus tütre haridusteed toetama, Lila vanemad seda aga ei tee. Tüdrukute käekäigu ja nende kodukandis toimuvate muudatuste kaudu peegeldab Ferrante samalaadseid protsesse kogu linnas ja Itaalias tervikuna.
Drama,

Ma ei suuda meenutada, kes oli see lugeja keda ma sotsiaalmeedias jälgin, kes seda raamatut kiitis, kuid igatahes oli see sedavõrd mõjukas lugeja, et panin endale selle raamatu ’Vajab lugemist’ nimekirja ja seega kui Varrakul ilus Elena Ferrante Minu geniaalne sõbranna, siis tuli ju loomulikult raamat ka läbi lugeda. Kuid kahjuks ei ole see minu raamat.

Lugu on ju lihtne, kahe sõbranna lugu. Nad elavad Napoli äärelinnas II maailmasõja aegses Itaalias, kui kõike on vähe saada ja lapsed kasvasid ise, ilma et neid oleks vaja olnud vati sees poputada.

Jutustajaks on tüdruk, kes on pere vanim ja kes on koolis hästi tubli, sest ta õpib palju. Ta räägibki loo sellest, kuidas ta kohtus oma sõbrannaga, kuidas nad koos koolis käivad, kuidas ta sõbranna teda õhutab oma briljantse mõistusega olema üha parem ja üha tublim, sest Elena tahab alati Lilaga sama tubli või tublim olla. Nad elavad oma elu väikses kogukonnas, kus kõik tunnevad kõiki ja kõik elavad kõigi elu. Iga uus asi on suur sündmus ja iga võimalus nende linnaosast välja saada on suur asi. Nii Elena kui Lila loevad palju, kuid sellele vaatamata, et nad peaksid tänu oma suurele lugemusele ka palju teadma, on nad vahel mõnede asjade suhtes ikka vägagi naiivsed. Need kaks tõukavad üksteist edasi ja kõrgemale, kuid Lila on tegelikult radioaktiivne sõbranna, sest vaatamata sellele, et ta suudab Elena panna endast parimat andma, on Lila ka see, kes suudab vaid ühe nagu muuseas öeldud sõnaga Elena põrgupõhja kupatada või siis on ta nimelt Elenaga õel või ükskõikne, kui Elenal on midagi hästi läinud. Lila on tüüpiline helge peaga teismeline, kellel oleks suurepärased võimalused kuhugi jõuda, kui ta suudaks oma keevalisust tagasi hoida, kui ta hoiaks ühest unistustest kinni piisavalt kaua, et see ka teoks saaks ning kui ta juba kedagi on endaga oma õhinas kaasa tõmmanud, võiks ta ka arvestada sellega, et kui tema oma idee hülgab, hülgab ta ka oma kaasamarssija ning nemad ei suuda alati üksi edasi minna. Elena on geniaalne ja Lila on radioaktiivne.

Kuigi see lugu, see täiskasvanuks saamise lugu on ju iseenesest huvitav, siis minul võttis selle raamatu lugemine nädal aega aega (tavaliselt loen ma alla 300 lehelisi raamatuid vaid paar päeva, nädalavahetusel vaid ühe päva), sest ma lihtsalt ei suutnud lugeda seda põhjendamatut õelust. Kui ma ise oma elus olen loobunud ’sõpradest’ kes mind alavääristavad või alati püüavad mulle selgeks teha, et ma olen rumal (selleks piisab mulle mu perestki) siis ei suutnud ma kuidagi ka lugeda raamatut sellest, kus tütarlaps ripub oma radioaktiivse sõbranna küljes nagu ei suudaks ta ilma solvanguteta elada. See lihtsalt ei olnud minu sorti lugu.