A Good Rake is Hard to Find

Raamat: A Good Rake is Hard to Find (Lords of Anarchy #1) by Manda Collins (2015)

Hinne: F

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/22293526-a-good-rake-is-hard-to-find

Ohtlik mäng

Miss Leonora Craven on oma venna surmast masenduses ning vannub et ta saab teada tõe oma venna „õnnetuse“ kohta, mis ei tundu üldsegi mitte õnnetus olevat. Jonathan Craven on olnud seotud Anarhia Lordidega, kurikuulsa sõitjate klubiga, ning Leonora kahtlustab tahes tahtmata kuritegu. Kuid ainus viis kuidas ta saaks imbuda nende hulljulgete sisemistesse ridadesse on paluda abi Jonny lähimalt sõbralt, Lord Frederick Lislelt. Kui see mees vaid poleks ka mees kes murdis kord Leonora südame …

Vastuvaidlematu kirg

Frederick pole üllatunud, kui ta avastab imeilusa ning kindlameelse Leonora mängimas detektiivi, kuid ta teab et Anarhia lordidega ei saa mängida – tal ei jää üle muud, kui Leonorat kaitsta. Libakihlus nende vahel aitab Frederickul viia Leonora endaga kaasa klubisse ja ka sõitudele. Kuid ei lähegi palju aega, kui nende mängu armastus muutub vägagi reaalseks kireks. Kuid kas nende keeristormina suurenev kirg on väärt kaotamaks kõike?

History, Romance

Mul tuleb tõde tunnistada, Manda Collinsi raamatud on minu jaoks juba liiga mõttetuks muutunud ning see viimane raamat osutus viimaseks tilgaks. Juba tema viimase sarjaga – Ulakad Lesed – ei saanud ma kuidagi üle ega ümber tema loogikavigadest ega ka ajatelje nihetest, ning ega see lugu polnud sugugi parem.

Lugu on siis Leonorast, kelle vend tapeti/hukkus õnnetuses ning nüüd on Leonora endale pähe võtnud, et ta pead teda saama, mis ta vennaga juhtus. Ka ta venna parimad sõbrad on tõstatanud sama küsimuse ning ka nemad on nõuks võtnud, et üks neist peaks asja lähemalt uurima. Seega siis Frederick, üks ta venna sõpradest ja ühtlasi ka Leonora kunagine kihlatu, alustab uurimist ning kuna Leonora keeldub kogu uurimist Frederickule jätmast, siis polegi neil muud võimalust, kui taas mängult kihluda ja seega saavad nad üheskoos lähemale arvatavatele kurikaeladele, Anarhia Lordidele.

Ja seega saabki siis see lugu alguse. See liba kihlus on Fredericku jaoks vahepeal vaid mäng ja vahepeal väga tõsine. Leonora heietab vahetpidamata mõtteid nende eelmisest kihlusest ja põhjustest miks see kihlus katkes ning miks ta ei saa olla kunagi kellegi abikaasa (kuna need põhjused olid ka olemas siis kui nad esimesel korral kihluseid, siis ma ei mõsta miks ta üldse esimene kord jah ütles). Samal ajal siis edeneb nende uurimine vägagi sujuvalt – neid kutsutakse klubisse, and räägivad õigete inimestega, isegi kui kõik teavad nende põhjust, miks nad klubisse tulid ning annavad neile seda infot mida nad vajavad, siis ei tee kurjamid neile mitte midagi enne kui alles päris loo lõpu poole. Lõpuks olin ma juba täiesti kindel et ka surnuks peetud vend ilmub oma pelgupaigast välja sest see kõik oli juba nii absurdne, kuid seda siiski ei juhtunud.

Seega hüppabki nende uurimine ühelt absurdselt õnnelikult hetkelt teisele ning Leonora saladus paljastatakse sõna sõna haaval ja Frederick kord tahab Leonorat ja siis jälle mitte, olenevalt situatsioonis, kellega ta räägib, ning tema tujust kuid lõpuks läheb kõik siiski täpselt nii kui peab.

See oli üks selline raamat, mille võiks osta lennujaamast olematu raha eest, lugeda seda pikal lennul ning jätta siis raamat istme seljatoe taskusse järgmise lugeja jaoks ning kui ka looga lõpuni ei jõuaks poleks sellest sugugi kahju. See oli viimane raamat mida ma Manda Collinsilt lugesin, sest mulle meeldivad rohkem raamatud kus ei solvata minu intelligentsi ja mul on võimalik oma halle ajurakukesi kasutada, mitte pidevalt silmi pööritada ja uskumatult pead raputada.

Oleks ma vaid seda teadnud, poleks ma raamatut NetGalleist küsinud.