Ultimate Sins

Raamat: Ultimate Sins (The Callahans #4) by Lora Leigh (2014)

Hinne:F

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/16160762-ultimate-sins

Endine sõjaväelane Crowe Callahanil on vaid üks kinnisidee: Amelia Sorenson. Amelia on ainus kes on kunagi suutnud Crowe paksu naha alla pugeda. Kuid Amelia on ka Crowe perekonnavaenlase tütar, mehe tütar, kes on alati püüdnud hävitada Callahani peret, et vaid oma enda kohutavat eesmärki täita. Kui Amelia astub aga Crowe poolele ning ka Crowe voodisse, sai ka temast tema isa vaenlane. Kui Wayne Sorenson põgeneb oma kinnipidamiskohast, teavad nii Amelia kui ka Crowe, et ei lähe palju aega kui Wayne taas välja ilmub ning oma kättemaksu täide viib. Nüüd peab Crowe Amelia täielikult enda omaks tunnistama, et Wayne peidupaigast välja meelitada, ning asjad lõplikult ära lõpetada. Kuid kas Crowe suudab kaitsta naist, ilma kelleta ta elada ei suuda, kõige ohtlikuma vaenlase eest, keda ta kunagi kohanud on? Ning kui ta ei suuda, kas ta kaotab ka enda elu?

Erotica, Criminal Mystery

See lugu oli erootika vähese kriminaalse põnevikuga. Juba esimese 5% jooksul on lugejal teada peategelaste ihuliikmete suurus, värv ning niiskuse tase, kuidas nad kokku sobivad ning mida nad üksteisega teha oskavad. Samuti on selleks hetkeks juba teada, kes on pahar. Seega kui see kõik on juba teada ja on ka teada, et tegu on armastuslooga, millel on õnnelik lõpp, miks peaks siis üldse enam edasi lugema? Noh … ausalt, ma ei tea. Mina lugesin edasi, kuna ma sain selle ARCi NetGalleyst ning kuna ma pean kirjutama ausa tagasiside siis ma ei saa seda teha ju pärast esimese 5% lugemist, kuid miks teised lugemist peaks jätkama? Ma ei tea.

Aga lugu on siis selline. Pärast seda seksi täis sissejuhatust, ei pea te ka esimese peatükis pettuma, sest ka see jätkub taas seksiga, ning teile antakse ka natuke infot selle kriminaalse põneviku kohta. Nagu ma juba ennem välja tõin on selles raamatus rohkelt seksi (pange tähele, et nad ei armatse kunagi, alati on tegu räige panuga) ja kõike muud on minimaalselt. Näiteks algas üks peatükk sellega, et Amelia ütleb „Meil on vaja rääkida!“, millele Crowe vastab „Ütle mulle, et sa pole praegu märg ja valmis minu jaoks?“, ning isegi kui Ameilia ütleb taas kord „Meil on vaja rääkida!“ teeb Crowe kõik võimaliku et jutust poleks lõhnagi, kuid nende ajud töötavad pidevalt täisvõimsusel muretsedes, mis saab siis kui kumbki neist peaks teada saama teise poole saladused. Lisaks sellele pidevale fuckfestile, mis on enamasti Crowe poolt alustatud, kas Amelia seda siis tahab või mitte (ausalt tihtipeale jääb sellest pigem mulje kui kohtingu vägistamisest kui armunud paari nahistamisest) ei lasta lugejatel kordagi unustada, et Amelia ja Crowe alustasid oma seksuaalset suhet seitse aastat tagasi, et Crowe lahkus seitse aastat tagasi, et Amelia on olnud oma „isa“ ohver viimased seitse aastat, ja kas ma juba mainisin, et Crowe murdis Amelia südame seitse aastat tagasi, ning Ameila on oma suurimat saladust varjanud juba seitse aastat. Seega, kuna see lugu alguse sai? Vihjeks võin öelda, et see number on kuue ja kaheksa vahel :).

Nagu iga teinegi punavereline naislugeja, meeldivad mullegi armastuse/erootika romaanid, milles on kriminaalset müsteeriumi, tugevad mehed ning kuumad seksi stseenid ning saladused, mis panevad küüsi närima. Kuid kui see kriminaalne müsteerium on kogu selle fuckfesti juures vaid väike ääremärkus, kusjuures Amelia ei olnud alati panust huvitatud ja Crowe surus talle seda alati peale, siis lõpuks on juba igav lugeda üha korduvaid suhuvõtte, imemisi, riista lõpuni lükkamisi, magusaid tihedaid …ühesõnaga, tea saate aru isegi. Kõik see kokku hakkas lõpuks meenutama juba mingi odava pornofilmi käsikirja.

See oli üks mu halvimaid kogemusi erootilise kriminaalse põnevikuga. Kindel on see, et selle autori teistest raamatutest hoian ma kaugele eemale.