Knight Errant

Raamat: Knight Errant by Rue Allyn (2015)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/25877492-knight-errant

Leedy Juliana Verault jättis inglismaa – ja selle mehed – meeleldi kaugele selja taha, ning asus elama kui Beguine. Kuid kristlik kogukond ei paku talle enam turvalist kaitset kui talle antakse ülesanne reisida Itaaliasse, Palermosse, kus talle usaldatakse kirjad paavstilt, mis võivad muuta naiste seisust kiriku silmis. Juliana käes on võti, millega muuta kogu Euroopa kirikute struktuuri, kuid seda vaid juhul, kui ta suudab oma nõbu Kuningas Edward I nõudest vabaneda, kellel on plaan panna ta poliitiliselt soodsalt mehele.

Edward saadab söör Robert Clarwyni, pahandustesse sattunud rüütli, kellest on saanud kuningale ustav kütt, kes otsib üles kriminaale ja reetureid, Julianat ta tagasi koju tooma. Robert pole veel kunagi oma otsingutel häbisse jäänud … kuid ta pole ka kunagi pidanud tooma tagasi kedagi sellist nagu leedi Juliana, kel pruugib vaid naeratada, et Robert oleks segaduses ja jahmunud.

Kui Robertil ei õnnestu mitte kuidagi Julianat tagasi Inglismaale tuua, kaotab ta igasugusegi võimaluse tagasi saada oma perekonna valdusi ning pesta perekonna nime puhtaks. Kuid Juliana peab oma missiooni lõpuni viima, või seab ta ohtu kõigi naiste tuleviku kristluses.

Kui ohud ja intriigid Roberti ja Juliana ümber üha tihedamalt põimuma hakkavad, peavad need kaks üksteiselt tuge leidma ja olema valmis kõigega riskima … seal hulgas ka oma südametega.

Romance, History

See oli üks segane, imelik ja ka huvitav lugu.

Kui võtta seda kui 13 sajandi rüütliloona, siis oli ta ju päris hea, kui unustada ära raamatu alguses olev ja sinna mitte sobiv Juliana kiimane heietus. Nagu rüütlilood/legendid ikka, oli seegi lugu täis uskumatuid asju, äkilisi hüppeid nii ajas kui ruumis, puudusid vaid draakonid, mereelukad ning mehed ussikeelega :).

Kuid kui võtta seda kui ajaloolist armastuslugu, siis oli see raamat vihaleajavalt täis vigu nii ajaliinis, geograafias kui ka ajaloos (kuidas Juliana teadis „saladusest“ enne kui talle seda tegelikult räägiti või keegi sellest üldse teadis, kuidas kahe kuu kaugusel olev tähtaeg on endiselt kahe kuu kaugusel ka pooleteise kuu pärast, kuidas laev mis alustab Palermost teekonda Inglismaale, satub nelja päeva pärast tormi kätte ja torm viib ta tagasi loode Itaaliasse, mis asub Roma lähistel?!?!). Ja Juliana ja Roberti vaheline romantika … see oli üks imelik asi. Alguses kui nad alles kohtuvad, siis on nende mõtisklused pea tänapäevaste armastusromaanide vääriline, kuidas Robertil läheb kõvaks sel hetkel kui ta Julianat näeb ja kuidas Juliana tunneb, et ta üsk karjub tühjusest kui Robert ta ligi on ja ta unistab sellest, kuidas ta oleks vaid üheks ööks Roberti oma, kes seda siis ikka teada saaks … tõsiselt?!?! … kuid siis ühtäkki on Robertil „saladus“ mis sunnib teda eemale hoidma armastusest ja naistest ning Juliana on mures Roberti suuruse pärast ja selle pärast, et kui ta Robertile andub, peab ta Beguinede juurest lahkuma … jääb mulje nagu oleks raamatu alguse kirjutanud üks inimene ja lõpu teine või siis on algus kirjutatud ammu aega tagasi ja kui kirjutamisega jätkati, siis ei loetud üle seda, mis oli alguses.

Mulle oleks ilmselt see lugu vägagi meeldinud, kui siin poleks olnud nii palju ajaliini vigu, geograafilisi anomaaliaid ja muid väikeseid asju, mis lihtsalt ei sobinud kokku. Kui see oleks olnud üks või teine – rüütlilugu või ajalooline armastusromaan – siis oleks olnud palju parem, kuid praegu … iseenesest polnud ju paha lugu, kuid hea ka polnud.